Happily N'Ever After 2 2009
Happily Never after 2 puhul on tegemist Happily Never after järjega.
Lühidalt siis animatsioonist. Et tegemist on Lumivalgukese uusversiooniga. Kokkuvõttes oli tegemist animatsiooniga, mille vaatamine mitte midgai juurde ei anna. Sisu jäi kohati väga arusaamtuks ja puudusid üllatusmomendid. Igav ja sisutühi. Tehniliste lahenduste ja muusika poolest võib isegi anda 5/10st. Aga see ei päästa seda animatsiooni ja vaatamata jätmine oleks olnud antud juhul parem kui vaatamine.
Fairy tales collide when Mambo and Munk tip the scales of good and evil once again. This time Princess Snow White is a misguided teenager who'd rather have fun with friends Red Riding Hood, Goldilocks and Little Bo Peep than help peasants. When Snow White’s father is matched up with Lady Vain - a scheming witch brewing to rule the kingdom - Snow White becomes a thorn in Lady Vain’s side. now White is soon tricked by Lady Vain (with Rumpelstiltskin’s help) into spreading vicious gossip about the townspeople, forcing her to flee. Through rebuilding the three little pigs’ houses with the seven dwarves leading the way, Snow White learns the value of helping others. Only Snow White can foil her dad’s wedding to stop Lady Vain. With Mambo and Munk in tow, Snow White proves she can rule the kingdom, while bringing balance back to the scales of good and evil.
Link siis ka: Happily N'Ever After

Pühapäeva õhtul kell 5 jällegi Tartu-Tallinn maanteel. Mulle vist tõesti meeldib palju sõita. Või lihtsalt viimasel ajal on niipalju õnneks läinud, et ei ole pidanud ise sõitma. Mulle meeldib sõita. Aga mõnikord lihtsalt on vaja ka puhata. Ja pealegi on täna kohutav ilm. Sajab meeletult ja ilmastikuolud pole ka just kõige paremad.
Mis on õnn? Tundub kohutavalt lihtne küsimsu. Aga ausalt öeldes pole mina sellele veel vastust leidndu. Õnn pidi peituma pisiasjades.
Kummaline, raadiost tuleb sama laul. Mingi tädi laulab: Mis on õnn? Õnn on armastus?
Väga kummaline laul ja et see tuleb ka just samal hetkel. Esialgu ei pannud tähelegi. Mõttetegevus pidi käima mõnel teisel tasandil. Mõnel sellel nähtamatul tasandil.
Õnn pidi olema igaühele erinev. Ja pealegi pole kellelgi õigus öelda, milline see sinu jaoks peaks olema. Niiet ma arvan, et ma ise olen täitsa rahul. Kõik muu on läbirääkimiste küsimus. Eks näis mida tulevik toob.
Äkki peaks proovima neid Hiina õnneküpsiseid, äkki saaks mõned vastused. Proovimine liiga ei tohiks ju teha.

Hommikul kell 9 Sebe bussis. Täitsa tore on ikka omada internetiühendust.
Hästi mõnus sombune hommik. Vähemalt ei saja vihma. Hahaa...täiesti tüüpiline eestimaalase optimistlikkus? Võib olla. Aga kui pidevalt on sadanuds, siis on ju täiesti loogiline, et vahel mõtled, et oh nüüd ei saja. Saab mõnele poole liikuda täiesti kuiva jalaga.
Väljas on tegelikult võrratult ilus. Kollased , rohekad, punased puud. Ilus ju täitsa vaadata. Sügis on tegelikult üks ilusamaid aasta aegu. Kui ainult nii palju seda vihma ei sajaks. Aga mis teha, elame kord juba sellisel laiuskraadil. Ela sellega või koli lihtsalt minema. Kõike ju korraga ei saa.
Hiljuti oli vestlus ühe inimesega. Tema hinnangul pole võimalik inimesi muuta. Sellega olen kohati nõus aga mina leian, et inimesed saavad ise muutuda kui motivatsioon ja keskkond on vastavad.
See selleks. Igatahes jutust jäi selline mulje, et kui sa oled vaesuses sündinud, siis sinna sa ka jääda. Et kui sul pole terviklikku perekonda, siis ei saa sa seda ka kunagi ise omada kuna sa pole ühtegi sellist omanud. Kuidagi väga masandav? Huvitav kas kõik on tõesti nii? Kas sellisel juhul poleks meil väga palju lahutatud ja poolikuid perekondi? Ja milline on see õige peremudel? Kelle standardite järgi. Kes üteb, et sellinse see olema peab? Tahaks pigem ikka uskuda, et inimene on suuteline muutuma, kui ta tahab ja kõik ei sõltu sellest milline on tema kasvatus. Et inimese elu/saatus pole määratud juba sünnist. Sellisel juhul ei ole osadel lastel ju üldse mingit lootust, nende vanemad kujundavad nende elu. Et selline millised on vanemad, et selline on ka sinu elu. Ja kui sa pole just saanud peavõitu, siis peab terve sinu edasine elu olema sama masendav?
Kas selline jutt on inimese mingi kaitsemehhanism, et ta on haiget saanud ja siis mõtleb nii? Kas võib see samas ka olla illusioon enda täiuslikkusest? Et minu lapsepõlv on olnud nii hea ja siis partneriga suhe ei toiminud kuna tema oma ei olnud samasugune? Et tema oma oli halb ja siis sellepärast ei tulnud ka meil midagi välja? Need pole minu sõnad. Igatahes selle inimese väitel, oli tema partner süüdi ja nüüd otsib ta täiuslikku naist. Ütleme nii, et standardid on päris kõrged. Aga samas kes ütleb, et latti tuleb madalamale lasta? Võimalik, et tema jaoks on täpselt selline täiuslik naine olemas. Loodame lihtsalt, tema ise selle naise standarditele vastab.

Birk Rohelend „ Mu sõraline sõber“ 2009
Aeg ajalt loen ikka eesti noorkirjanikke. Alguse sai see Sass Hennoga siis, kui keegi polnud veel kuulnudki kes Sass Henno on. Ja aastatega olen pidanud kahjuks tõdema, et eesti noorkirjanikud kirjutavad väga masendavalt. Ei oska küll kõigi kohta öelda, sest pole jõudnud kõiki lugeda. Aga väga valdav enamus kirjutab vägivallast, narkootikumidst ja hunnikutest probleemidest. Kas eesti noorte elu on tõesti nii masendav ja trööstitu? Või peab ka siin kahjuks tõdema, et vägivald müüb? Ei tohiks ju olla, kuna väga paljud neist on kirjutatud võstlustöödena. Tegemist on nimelt eesti romaanivõstlusega noortele. Või lihtsalt juhtub nii, et võidutööd on kõik sellise sisuga. Ei oska kommenteerida kuna puudub sellekohane info aga jään ootama ka midagi rõõmsamat neilt. Kirjastiililt ja sisult on neid väga huvitav alati lugeda.
Antud raamat siis on kirjutatud mina vormis, mõtiskleb üks keskeas mees. Reklaamiakentuuris töötav ja oma eluga mitte rahul olev. Tema mõttemaailma on kirjeldatud kohati väga räigelt ja naisi alandavalt. Lõpp oli kohati ette aimatav. Aga võimalik, et nii pidigi olema.
Eesti Romaaniühingu 2008. aasta romaanivõistlusel III koha pälvinud käsikiri.
Raha eest saab kõike. Kõige lihtsamini saab nendelt, kellel on raha vaja. Meeleheitest pääsemisel on oma kindel hind – kõik see, mida lugesite endale kuuluvaks. Võib-olla on tõsi, et raha eest pole võimalik midagi „tõelist” saada; aga ärge petke ennast, et te üldse suudaksite teha vahet näiliselt ja tegelikul. Igasugune suhe inimese ja inimese vahel on kaubanduslik tehing: mina tarbin teid, teie mind; ma annan teile midagi, mis mulle kuulub, ja võtan vastutasuks tükikese teist.


Jayne Ann Krentz „Särise ja põle“ (Sizzle and Burn). Ilmumisaasta 2008, tõlgitud eesti keelde Raili Puskar Ersen 2008.
Aega ajalt võtan ikka selle kirjaniku teoseid ette, sest tema juttude sisu on mulle meelepärane olnud. Antud teose omandasin aga hoopis asjaolul, et Apollo raamatupoes oli antud raamatu allahindlus. Vahepeal omandan raamatuid ka sellepärast, mitte teatud kontreetsel põhjusel. Et alati ei tea ma millist teost sooviksin järmisena lugeda. Mõnikord on üllatus meeldiv ja mõnikord ebameeldib. Aga alati ei olegi hea ette teada mida loen.
Lühidalt siis raamatust.
Kui öeldakse, et sa ajad hirmujudinad peale, võib see mõjuda rängalt enesehinnangule – isegi siis, kui oled selline kena ja sõltumatu naine nagu Raine Tallentyre. Ja just nii juhtuski, kui ta tegi selle vea, et paljastas oma paranormaalsed võimed, mille tulemusena katkes ta armusuhe pikema jututa. Tema tädi Vella – andekas, kuid häiritud hing – soovitas Raine’ile juba ammu oma andeid salajas hoida. Ja nüüd, kus vaene tädi Vella, ta viimane sugulane, on surnud, ootab Raine’i ees üksildane elu. Kuid kui ta sõidab Shelbyville’i, et tädi maja maha müüa – püüdes ignoreerida kohalike märkusi nõia ja hullu naise kohta –, viib Raine’i tundlikkus ta kohutava avastuseni: ta leiab keldrist kinni seotud ja ahastuses noore naise. Ohver on elus, kuid süüdlane vabaduses. Raine’i ellu ilmub ilma igasuguse hoiatuseta uus mees: uurija Zack Jones. Üllataval kombel ei mõju Raine’i võimed Zackile eemaletõukavana: ka temal on võimed. Kui Raine kuuleb hääli, siis Zack näeb visioone ja paar tundi pärast kohtumist tajub Raine sellist intensiivset ja erutavat intiimsust nii vaimsel, emotsionaalsel kui füüsilisel tasandil, mida poleks osanud eales oodata.

Ajendatuna eelnevast teosest, uurisin välja, et eesti keelde on tõlgitud antud raamatu eelnev romaan. Et Sizzle and Burn on Arcane Society 3 teos ja White Lies on Arcane Society 2 toes. Eesti poodides on raamat läbi müüdudn, niiet soetasin omale Jayne Ann Krentz „ White Lies“ digiversiooni.

Jayne Ann Krentz „White Lies“ ilmumisaasta 2006
Tegemist on järjekordse teosega kus põhijooneks on paranormaalsed võimed. Peategelaseks on Clare, kes on inimvaledetektor. Väikest kasvu, kolmekümnendates aastates Clare Lancasteril on 10. tasandi sensitiivi ja inimvale detektori võimed. Aja jooksul on ta hakanud leppima asjaoluga, et temasugusel erakordsete võimetega inimesel on üsna suuri raskusi suhete valdkonnas. Naine on isegi leppinud faktiga, et suuremal või vähemal määral valetab igaüks… Nüüd tundub, et kohtumine poolõe ja perekonnaga, keda Clare alles seitse kuud tagasi tundma õppis, oli viga. Isa kutsub tütre Californiast enda juurde, et pakkuda talle tööd oma äriimpeeriumis, kuid Clare ei kavatse sama viga teist korda teha. Ent pärast kohtumist Archer Glazebrooki finantskonsultandi Jake Salteriga on Clare veendunud, et asjad ei ole niisugused, nagu näivad. Salteri ettevaatlik vestlus paistab kulgevat tõe ja pettuse õrnal joonel, paljastades ja samal ajal vastu pannes. Midagi säriseb ja sähvib Clare ja Jake’i vahel – midagi enamat kui tavaline elektriseeritus mehe ja naise vahel. Sattunud peadpööritavasse saladuste, valede ja pooltõdede keerisesse, sukelduvad Jake ja Clare juurdlusse, mis nõuab igat raasu nende ebatavalistest võimetest. Nad peavad koos üle saama vastastikusest usaldamatusest, et lahti harutada vandenõu ja mõrva võrgustik.
Antud raamatu puhul peab vist küsima, et kust läheb joon väikest ja suurte valede vahel. Ja kui palju tõtt üks inimene tegelikult suudab taluda. Samamoodi peaks vist olema ka valetamisega. Palju suudab neis tkeegi valet taluda. Ja mis juhtuk siis kui kõik meie valed tuleksid päevavalgele. Kuidas elada koos inimesega kellele sa valetada mitte kunagi ei saa, kes teab alati kas tegemis on vale või tõega. Ja kuidas suudab inimene, kes suudab kõik valed avasada elada maailmas kus KÕIK valetavad. Raske on inimesi usaldada kui sa tead et nad valetavad.

Kruvid ja tüüblid....

Tahate teada kuidas saab nalja?
Olge lihtsalt naisterahvas ja minge ehitustarvete poodi. Sobib Bauhof, Ehituse ABC jne ja nalja saab nabani.
Minule kõige lähemaks poeks osutus siis Ehituse ABC. Läksin siis mina sinna nimelt oma lööktrellile puure ostma. Möhh ütleks üks keskmine eesti naine. No seda minagi. Asja põhipont on nimelt see, et oman mingil kummalinsel põhjusel lööktrelli. Arvatavasti sai see mingil hetkel vanemate juurest toodud kui korteris remonti tegin.
Igatahes on väga nõme omada lööktrelli aga mitte ühtegi puuri. No mida ma teen selle lööktrelliga ilma puurideta. Ja nii see riistapuu ongi mul lihtsalt tööriistadega ühes hunnikus seisnus. Igatahes on nõme veel see, et betooni sisse ju lihtsalt naelu ei löö. Ja vot sellepärast on mul siiamaani (loe remondist on möödas juba pea 2 aastat), pildid ikka veel seintele panemata. No sellise tempoga vajan ma ennam uut remoti kui pildid seintele saavad.
Nii pühapäeva hommikul siis tuli mul helge idee, et mina nüüd lähen ja ostan need puurid ära. Ettevõtlik naisterahvas nagu ma olen. Mõtlesin, et mis see siis ära ei ole. Lähen sinna, võtan mida vaja ja tulen välja. Ei, vale puha.
Jõudsin siis poodi ja voilaa nemad poe ümber tõstnud - viimati kui remonit tegin sai poe süsteem nimelt juba selgeks. Olgu kui teisiti, siis teisiti. Veidi otsimist ja loogilist mõtlemist ja leidsingi vajaliku riiuli.
Esimene takistus. Milliseid kruvisid mul vaja on? No kust mina tean, selliseid mis ühte fotoraami kannab. Aga kust ma tean milline kannab?. Said siis mingid silma järgi välja valitud. Järgmine takistus. Nüüd on vaja veel tüübleid ka. "Oehh kas see piin juba ükskord ei lõpe", sai korra mõeldud. Aga mis teha siht oli silme ees ja ilma vajalike asjadeta mina poest polnud nõus lahkuma. Ellimineerimise ja võrdlemise meetodil, suutsin ka õiged tüüblid leida. Kes julgeb väita, et naised ei saa ehitamisega hakkama. Ahaaa!
Ja suund nüüd siis sinna elektriseadmete osakonna poole. Ja seal siis selgus järgmine kurb tõsiasi, et neid puure on ka mitmeid. Puuride peal siis seisis kiri power ja veel midagi.... No kust mian tean milline see õige on. Vaatan siis neid ja uurin ja puurin ja märkan et mõned onud vaatavad mind väga kummaliselt. Teen siis näo et voh mina tean mida ma teen. Essugi ma tegelt teadsin. Lõpuks suutsin välja mõelda, millist mul vaja on. Aga onude sositamine oli nii naljakas ja see veel kui näpuga nätama hakati, nagu nad poleks enne naist näinud selles osakonnas.
Igatahes kodus sai selgeks, et olin siiski õige puuri ostnud, sest pildiraamid on ilusati seintel nüüd.
Niiet saavad naised selliste asjadega hakkama küll. Teine asi kas keegi viitsib vaeva ka näha.

Nädalavahetuse kõige suuremaks avastuseks enda jaoks võib vist pidada Kosmose kino.
Endalegi üllatuseks avastasin, et seansi hind oli 25 eeku. Täitsa huvitav avastus.
Esimeseks filmiks sai siis valitud G.I. Joe: The Rise of Cobra. Väidetavalt märul. Film ise oli täiesti tavaline. Sai veidi nalja ja natuke märulit aga ei midagi üllatavat või erilist.

G.I. Joe: The Rise of Cobra

Teiseks filmiks sai valitud Harry Potter ja segavereline prints (Harry Potter and the Half-Blood Prince). Veel kummalisem film. Ütleme nii, et selle filmi puhul jääb kogu sisu täiesti arusaamatuks. Isegi kui eelnevaid filme on nähtud, siis selle filmi puhul jääb filmi sisu täiesti arusaamatuks.

Harry Potter and the Half-Blood Prince

Tänase õhtu põhiteemaks oli järjehoidja. Pikemat aega oli mõte midagi sellist ka omale teha aga kuidagi sai kogu aeg seda edasi lükatud. Kunagi sai ühel sõbrannal midagi sellist nähtud ja tundus väga huvitav. Ja kuna nüüd tundus aeg õige olevat, siis sai täna see omale ka tehtud.
Mobiilipael ühe pulgakommi eest saada oli veel huvitavam. Igatahes ei pidanud ühe pärast vähemalt tervet tellimust tegema.

Kuldne sügis ehk tormivarjus

Hei hei hoo....
Nädalane blogivõõrtus ehk paus postitustel. Nimelt on siis seljataga üks hullumeelne nädal. Aga kuna see nüüd läbi, siis jätkub kõik jälle vanaviisi ja rahulikult. Nädalavahetuse põhiteemaks oli siis puhkus ja enesearendus.
Mõned näputööd siis siia, mis sai nädalavahetusel tehtud.

Nunnumeetri täiendus ehk siis merihobudest said kõrvarõngad.

Suvemeenutus ehk siis kui kõik oli veel roheline


Tegelikult oli enne idee kaelaketiks ja siis tulid kõrvarõngad. Üks ilus roheline hetk.