Minu Alaska

Maria Kupinskaja "Minu Alaska" Ilmunud 2009

Alustasin antud raamatu lugemist just pärast "Minu Itaalia" lugemist, kuid kuidagi pärast nii halva raamatu lugemist ei suutnud ennast sundida ühte sama halba raamatut veel lugema.
Üleeile sai siis raamat jälle kotti pandud, et vabal hetkel see ikkagi lõpuni lugeda.
"Minu Alaska" on ikka kordades parem kui Itaalia. Neid kahte lihtsalt ei ole võimalik võrrelda.
Antud raamat räägi Maria Kupinskaja elust koertetalitajana Alaskal.
Alaska oli kuidagi loogiliselt üles ehitatud. Ja kuna ise kaldun ka tihti teemast kõrvale kalduma või vahel ette ruttama, siis selles mõttes oli raamatut huvitav lugeda. Looduskirjeldused ja eluolu kirjekdused olid mõnusad ja kergesti mõistetavad.
Vinguda võiks ainult selle üle, et väga tihti tekkis küsimsu mõne nime kohta. Autor mainis kellegi nime ja siis sujuvalt läks oma jutuga edasi. See jättis väga pealiskaudse tulemuse ja tekitas väga palju küsimusi. Et nagu kes on Matt? Andres? Andre? Ja neid nimesid oli seal veel. Öelnud siis lihtaslt, et oli keegi või öelnud nende kohta paar tutvustavat lauset. Hetkel oli see lihtsalt segadust tekitav. Samuti oleks võinud mõnesse teemasse sügavamalt minna ja mõne asja mida mainiti täitsa raamatust välja jätta. Aga võimalik, et blogist kokku kirjutatud raamatust oleks sellisel juhul liiga palju tahetud.

Minu Eesti

Justin Petrone " Minu Eesti" Ilmunud 2009

Autori enda kirjeldust raamatu kohta Petrone Prindi koduleheküljelt:

„See on nii romantiline!” Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline.

Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus.

Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud.

Tegemist peaks olema Minu Eesti esimese raamatuga. Ootame siis ilusti ka teise raamatu ära. Plaanis ka see läbi lugeda. Pigem siiski huvist, kui selle pärast, et tegemist on niivõrd hea raamatuga. Iseenesest polnud raamatu ju halb aga minu jaks vist liiga romantiline. Ja sellepärast pean kahjuks ütlema, et väga peale ei läinud. Jah oli küll kohti kus sai naerda aga võimalik, et ka seekord ootasin raamatust midagi rohkemat. Oleks vist tahtnud veidi rohkem autori arvamust Eesti kohta, sest hetkel oli kogu raamat kui autori isikliku päevik. Aga lugeda oli mõnus ja raamat läks kiiresti. Üks hea ajaviitelugemine. Ütleme siis kokkuvõtteks nii, et kui oleks lugemata jätnud poleks ka midagi katki olnud. Aga väga hea, et lugesin.

Aga kuna Justn Petrone kirjastil oli hea, siis sellest ajendatuna kiikasin isegi tema blogisse ja lugesin ka sealt mõned sissekanded. Täitsa hea lugemine. Ja ega siis ei jätnuka ka lugemata Justini ja Epu intevjuud Postimees online’is.

Minu Nepaal

Kaia-Kaire Hunt „Minu Nepaal“ Ilmunud 2009

Kõigepealt siis autori enda märkus Petrone Print kodulehelt.
Ma ei tahtnud elada elu, mis on ette kirjutatud: käia koolis, saada haridus, minna tööle, abielluda, osta maja, saada lapsed, võtta koduloom, puhata mõnes kuurortis, külastada vahel harva sõpru, käia tööl… ja õhtuti, väsinuna päevategemistest mõtelda, kas see oligi nüüd see elu, mida tahtsin. Otsustasin, et loon endale elu, kuhu ei kuulu kunagi sõnad „sooviksin, et ma oleksin ka teinud…“
Ma teadsin, et kusagil meie sees on paik, kus suur igavesti püsiv rahu ja õnnetunne ei sõltu mitte millestki peale meie endi poolt loodu. Mina leidsin selle Nepaalis elades, kohtudes oluliste inimeste ja õpetajatega, nautides igal hommikul müstiliselt ilusat Himaalaja mäefronti ning töötades vabatahtlikuna kohalikus lastekodus. Avastasin jooga, ajurveda, tiibeti meditsiini ja põneva ringide teooria.
Ja kui keegi küsib minult, et mida sa teeksid teisiti, kui sul oleks elada üksainus aasta, siis ma ei muudaks midagi ega hakkaks kuidagi teistmoodi elama.

Pean ütlema, et pärast „Minu Itaalia“ pettumust ja „ Minu Eestit“, mis oli täis pigem romantikat kui autori kirjeldusi Eesti kohta, siis ei oodanud ma sellest raamatust midagi suurt. Kuigi lugedes läbi selle sama lühikese tutvustuse, otsustasin proovida. Ja pean ütlema, et ma üllatusin ja positiivselt. Siiani loetud Minu sarja raamatutest parim. Kuigi ees on ootamas veel mõned, mida sooviksin lugeda.
Minu Nepaal oli hästi südamlik javäga hea lugeda. Autori kirjeldused just Megi lastest tegid asja kuidagi reaalsemaks ja minu arbates olidki kõige paremad kohad raamatus. Kuna loodust ja riiki ei tunne, siis jäigi midagi nagu puudu. Aga ma arvan, et puudu jäi see, et pole Nepaali või Aasiat üldse külastanud. Alati on lugejal emotsionaalne seotus suurem kui sa oled käinud riigis, millest raamat räägib. Sul on suurem seotus selle kohaga ja on hea meenutada, et kuida sina nägid seda riiki, neid inimesi, neid kohti. Aga mõtlema pani raamat küll. Ja mulle meeldivad raamatud mis panevad mõtlema ka pärast seda kui sa oled raamatu läbi lugenud. Sest maailmas on nii palju raamatuid, mida sa lihtsalt loed ja pärast unustad. Aga kui sa loed läbi midagi sellist, millele sa mõtled ka pärast, see teeb raamatust hea raamatu.

Body Combat 43 track list

lHei hei ja jälle uue kava aeg käes. Ise veel pole õnnetunud uut kava proovida aga ootame huviga :)

1a. Freedom (Sunset Project Mix) – Beatbreaker
1b. Starstrukk – 3OH!3
02. Love Drunk – Boys Like Girls
03. Send Me An Angel (Weaver Remix) – Slinkee Minx
04. Fight For Your Right (DJ Anady vs Sander Remix) – Boogie Bros
05. Without A Fight – Mindwarp
06. Black Pearl (Dave Darrell Radio Edit) – Scotty
07. Kick Start My Heart – The Snake
08. Overload – VooDoo & Sereno
09. Do It Again – Cassie Davies
10. Sounds Of Freedom – Within Temptation

Torm ja tuisk ehk meil on Talv

Suurepärane ilm. Palju lund igalpool. Mõni võiks öelda, et ilm kus keegi ei ajaks isegi oma koera välja. Kõik võib olla. Ühtegi koera ei ole mul õnnestunud täna tõesti väljas kohata, inimesi aga küll.

Üks väga lahe seik siis täna rongis.

Kõigepealt jäi rong hiljaks, ülla-ülla. Aga no mis teha, võimalik, et ka rongil olid halvad ilmastikuolud. Mis teha. Anname andeks. Ikka juhtub.

Ruttu siis rongi peale ja jope seljast nagu ikka. Loogiline, et pärast oleks mida soojemat selga panna ja välja minnes poleks nii külm. Ja kuna igav, siis sai arvuti kohe lahti löödud, kõrvaklapid pähe ja tunnengi mina ennast jälle koduselt. Peab vist mainima, et ma suudan ennast päris koduselt päris kiiresti tunda. Olgu selleks siis bussijaam, lennujaam, buss, rong, kellegi elutuba, vahel ka kontor jne. Igatahes milleks näha vaeva ja kogu aeg nii kange ja korralik olla. Või mind lihtsalt ei huvita mida keegi arvab? Vahel tõesti mitte, sest neid inimesi kohtan ma ju ainult üksainuke kord. Mina pole ennast kunagi sellega vaevanud. Võimalik, et sellepärast ei vaeva ma sellega oma pead ka spordisaalis. Mul on endalgi piisavalt tegemist, et kõrval veel jägida mida teised teevad. No keda see huvitab.

Kaldusin teemast natuke kõrvale nagu ikka.

Nii, istun siis mina juba sujuvalt ja mugavalt rongis ja minust möödub kontrolör. Ei vaata tagasi ega midagi ja äheb sujuvalt teise rongi otsa. Võtan siis välja rahakoti ja viipan käega, et anda märku, et sooviksin ka pilettit. Tädi ei tee märkamagi, vaid istub ilusti vaguni keskel olevale vabale pingile. No mis mul siis sellega peale on hakata, loobun siis selleks korraks, lootuses et kui keegi uus tuleb küll tädi siis jälle ringi liigub. Teine katse, tädi läheneb aga minuni ei jõua. Hoian rahkotti ilusti käepärast, et saaks pileti eest tasuda. Tädi tegeleb teise reisijaga, keerab mulle selja ja istub uuesti maha.Nüüd hakkab asi imelikuks muutuma. Mida ma siis tegema pean, minema tema juurde ja raha pakkuma? No 17 eegu pärast küll jänest ei tahaka sõita. Seekord siis hõian üle vaguni:“Tere, vabandage!“. Muud ei tulnud sel hetkel lihtalt pähe. Ja uskuamtu, tädi ei kuule. Kuulevad aga teised vagnus olevad inimesed. Nende muigvel ja naerukil näod vaatavad vastu. Paratamatult hakkab asi endalegi naljakas juba tunduma. Kaua sa siis vehik kätega ja hõikad. Tekib mõte juba ise tädile läheneda ja raha pakkuda aga kuidagi imelik tundub. Lõpuks siis ma ei tea mitu peatust edas,i tädi satub uue reisija tõttu minust rida ettepaoole ja nii saangi oma pileti.

Aga jah lõbu laialt ja selline oli siis minu tore rongisõti täna. Edelaraudtee ruulib! Ei tegelikult mulle rongiga sõita meeldib. Palju ruumi. Bussiga sõites on alati selline tunne, et sõidad 250 kilti põlved kurgu all. No pole ruumi lihtsalt, et jalgu sirutada. Sõidaks hea meelega näiteks võrru rongiga aga sinna rongid ei sõida. Kahju. Loodame siis, et asjad tulevikus paranevad kui peaks valmis saama raudtee Riiga. Siis on vast lootust saada rongiga kaugemala kui Tatu. Lootust sureb viimasena :)

My Life in Ruins

"My Life in Ruins" (2009), Rešissöör: Donald Petrie

Georgia (Nia Vardalos) on õpetaja, kes on jäänud Ateenas töötuks. Et maksta üüri ja elda, on ta sunnitud vastu võtam töökoha giidina. Ta vihkam oma töökohta ja loomulikult on seda ka näha. Ükski turistigrupp pole temaga rahul. Kes siis tahaks oma puhkusel kuulata igavat ajaloolist juttu, Ameeriklased tahavad hoopis shopata! Ja nii ongi välja kujunenud, et igas grupis mida Georgia Ateenas ringi veab on üks tüütu paar, imelik korporatsiooni kutt, mossis teismeline, probleemide käes vaevlev abielupaar, hiljuti lahutanud naised kes otsivad uut meest ja loomulikult funny guy. Igas grupis on alati üks kuju kes leiab, et ta on kõige naljakam maailmas. Ka see grupp pole selles suhtes erand. Asjale lisavad veel vürtsi katki läinud õhukonditsioneer ja bussijuht kes näeb pigem välja kui karvane sõitma õpetatud karu kui korralik inimene.
Kuid kõik see on tühiasi, tuleb lihtsalt avada silmad ja vaadat ku ilus on tegelikult Ateena.
Ja tegelikult elu ongi täis üllatusi, sest kuidas sa üldse saad elu planeerida?

Link IMDB: My Life in Ruins
Treiler: My Life in Ruins

Homme on uus päev, homme on parem päev!

Igatahes tunne
on selline :
See postitus läheb täna täitsa teemasse.
Ma ei saa aru. No ma tegelt ka ei saa aru.
Kuigi peab vist mainima et homme on uus päev, homme on parem päev! Ja proovigu mitte olla. Selle nimel praegu edasi minemine käibki.
Kas on võimalik, et mõne inimese päev on alles siis korda läinud kui ta on kellelgi halvasti öelnud. Võimalik, muud varianti ma lihtsalt ei nähe.

Ahjaa kes ei tea, siis pilt on multifilmist "Chicken Little" ja tegemist on Dodgeballi tseeniga kus vaene Morkubine Porcupine saab pihta kõikide pallidega. Teisisõnu kui sul on okkad, siis neisse jääb igasugu asju kergesti kinni..

Igati väärt multifilm.

Link IMDB: Chicken Little
Treiler: Chicken Little

Welcome to Estonia ehk Eesti Laul

Iga aasta on mõte, et seekord jätan meelde milline neist lauludest oli parem ja milline mitte kusagile ei kõlvanud. No eks ikka sellepärast, et hiljem teaks kuidas tegelikkus ja mõtted kokku käivad.
Sellel aastal ei teagi kas peaks üldse sõna võtma. Laulude valik on lihtsalt masendav. Mina ei saadaks mitte ühtegi neist mitte kusagile. Aga no kui väga väga peab ühe saatma siis «Maagiline päev» - esitaja Violina feat. Rolf Junior
Laulul on vähemalt mingitki kõla. Refrään vähemalt kõlab hästi.
Mõnikord on küll tunne, et iga asja puhul ei peaks nii väga tahtma kõigist erineda. Kõik laulud on kuidagi Raadio 2 maitse järgi ja kõik on kuidagi ühesugused, ühesuguselt halvad. Seekord väga üle viimase koha Eestile ei ennusta kui vaadata Postimehe häälestust, kus võidutseb Lenna Kuurmaa ja Marten Kuningas. No palun väga Mertenil on väga hea hääl aga see laul küll mitte kusagile ei kõlba. Aga mis teha. Minu õnn, et ma pole kunagi väga massiga ühtemoodi mõelnud :)