Puhkamisest ja suverehvidest

Täna jällekord veendusin, et on inimesi kellel lihtsalt "veab". Mida ma selle all siis tegelikult mõtlen? Selgitan siis.
Ma pole nimelt käinud puhkamas aastast 2006 ja seekord sai siis otsus tehtud, et lähen puhkama Türki. Kõik on ilus ja hea - riik on võrratu, inimesed sõbralikud, päike paistab ja õhutemperatuur läheneb 30le kraadile. Mida veel tahta.
AGA. Nüüd tuleb see aga koht. See üks kord kui ma otsusatn puhkama minna, peab Islandi vulkaan, mis pole vähemalt 200 aastat pursanud just siis purskama hakata. Ja loomulikult tabab just siis kogu Euroopat lennukriis. Ja loomulikult polnud meil tehtud reistõrke kindlustust, kuna sellised asjad ei juhtu ju kunagi. Nagu näha peaaegu kunagi. Ja nüüd juhtus. Ja nii ilusimegi me niiöelda tuhavangis 4 päeva. Lisaraha ja töölt puudutud päevad ning puhkusest ei saanud enam juttugi olla.
Järgmine seik siis tänasest päevast.
Ostsin mina siis kasutatud suverehvid. Ka ei midagi erilist. Väga paljud sõidavad kasutatud suverehvidega ringi. AGA. Ja ka siin tuleb taaskord mängu see kurikuulus aga. Just minule satuvad rehvid kus on sees nael. Ja loomulikult koju jõudes avastasin, et rehv susiseb ja seal on nael. Eeldades, et sealt naelaga august tuleb piisavalt palju õhku välja, oleks rehv hommikuks tühi. Ja tühja rehvi vahetada on raskem kui pooltühja ja tühjaga ei saaks üldse sõita. Igatahes sai siis mõeldud, et tuleks alla panna varurehv. Esimene asi - varurehv on ka tühi. See sai täis pumbatud AGA, jälle see aga. Selgus, et varurehv ka susiseb. Nimelt on selle velg ühes kohast veidi kõver ja sealt tuleb veidi õhku välja. Niiet hommikuks on näha, et kas tühi on hetkel autol all olev varurehv või naelaga suverehv. Hetkel pakun, et mõlemad on pooltühjad. Sest see naelaga rehv ei aja enam nii palju õhku välja kui autol all olles.

Ja selles tulenevalt võin tunnistada, et mul lihtsalt "veab". Ja kui poleks need asjad, siis oleks midagi muud. Võimali, et mul oleks siis lihtsalt igav. Aga kuni praeguse hetkeni pole mul olnud võimalust seda teoorat kontrollida.

Eeat, pray, love

Elizabeth Gilbert "Eat, pray, love" ilmunud 2006

Selle raamatuga algas mul üks selline tahan-ei taha suhe. Jätsin selle lugemise korduvalt pooleli aga võtsin ikka ja jälle kätte. Raamatu võtsin kaasa puhkusele ja tundus selline mõnus puhkuse kirjandus. Aga ei, minu jaoks sai sellest raamatust hoopis midagi muud.

Raamat räägib naisest - Elizabeth Gilbert, kes on jõudnud oma eluga tupikusse. Ta on abielus, mis teeb teda õnnetuks. Ta elab elu, mis talle rahuldust ei paku. Ja ühel hetkel saab tal kõigest sellest küllalt. Mida teha kui sa tahad elult hoopis midagi muud. Midagi sellist, mis teiste jaoks on arusaamatu ja ei mahu tavapärastesse raamidesse?
See on raamat, mis räägib enese leidmisest, rõõmudest ja muredest. Ja asjadest mis võivad muuta su elu ühe hetkega. Nii reisibki raamatu autor kolmes riigis. Naudib söömist Itaalias, palvetab Indias ja leiab armastuse Balil.

See raamat jättis minu jaoks kustumatu mulje. Üks väheseid, mis ärgitab midagi tegema. Ja tänu sellele raamatule sooviksin ma kunagi jõuda Balile. Vähesed raamatud suudavad niivõrd sügava mulje jätta.

Paev 10 ehk see pole enam ju puhkus

Niih teen siia ühe lisapostituse juba ette. Kõik muud lisan siis kui aega saan.
Day 10 ehk 3 lisapäev Türgis.

Täna on esmaspäev ja tegelikult peaks olema Eestis tööpäev. Jätkuvalt keegi midagı ei tea. Uudiseid öeldakse meile päevakaupa. Iga lõuna ajal on retseptsioonis niiöelda koosolek ja tsek out\in. Pikendame oma siinviibimist päevakaupa. Õhtul kella 9-10 ajal on järgmine infokoosolek. Siianı on juba 4 päeva sama jutt olnud. Hommikul kell 9 anname uue info ja siiani pole keegi midagı positiivset andnud.
Meeletu ootamine. Hotellist kusagile minna ei saa kuna on öeldud, et kohe võib minek olla. Nimelt on lennujaama ka 100 kilti maad ja transfeer sinna võtab ka aega. Puhkusest pole tegelt midagı enam järel.
Ahjaaa pakkuge kes oli see loll kes reisitõrke kindlustust ei teinud. Njaa jama ka sellega. Kuigi hetkel tundub et ega nad seda ka väga maksta ei taha.
Ja reisifirma on ühepoolselt üles öelnud kõik reisilepıngud, tervisekindlustus on otsas, raha on otsas. Põhimõtteliselt mõte on sama. Ja keegi ei oska öelda ka kaua see kõik kesta võıb.
Ja puhkuse jätku palun mıtte soovoda, see pole enam puhkus.
Õhtul 21.00 ajal selgus, et homme on võimalik Leedu kaudu Eestisse minna. Lend Leetu väljub kell 13.00 ja seal tedasi bussisõit eestisse. Hetkel tundub,. Et lähme seda teed pidi Eestisse. Eestis raudselt öelda,se et miks te rohkem ei puhanud. Hello see pole enam puhkus vaid kinni istumine. On rakse kirjeldada olukorda, kui sa ei saa ära minna ja poleka teada kui kauaks sa siia jääd. Kõriauguni on juba.

Päev 11 ehk igal pool on hea

Ehks neljas lispäev Türgis ja kojusõit.
Päev võib kokku võtta suht lühidalt. Hommikul transfeer Alanya-Antalya, lennukile. Lend Antalya-Vilnius. Vilnjuses bussi peale ja Tallinnasse. Kõik kokku kestis kusagil 17 tundi, sest hommikul oli Alanyast lahkumine kell 8 ja koju jõudsin mingi 1-2 ajal öösel :)
Vähemalt sai lugeda ja magada. Jõudsin läbi raamatu Elizabeth Gilbert "Eat, pray, love".
Huvitav kuhu järgmisena peaks reisima :P

Päev 9 ehk meeletu ootamine

Ehk teine lisapäev Türgis.
Päike paistab ja väljas on soe. Täiuslik rannailm. Uuduseid vaadaes ei tundu asi aga paljutõoetav. Lennujaamad on jätkuvalt suletud ning nende vamist eriti loota ei ole. Lufhansa ja üks teine firma proovisid mõnda oam alennukit madalamal lennukõgusel ning ilm areisijateta. Raportite järgi lennukite klaasidel, kerel ega mootoris kahjustuse jälgi polnud. Hetkel aga lennuliiklust ei taastat. Samuti ei näita vulkaan rahunemise märke. Asi võib kesta veel nädalaid. Sellise temoga peab vist hakkama busivõiamlusi kaaluma. Hommikusöök hotelli all olevas restoranis oli tavalline võileivad. Kõhu sai vähemal täis.
Eile oli hommikusöögiga mingi kala. Reisfirma ja hotell olid üksteisest mööda rääkinud. ET meile lubatud hommikusöök ei pidanud üldsegi hinnas olema. Aga õnneks lahenes ka see probleem.
Rahvas tahab minna randa lebotama. Ei tea endal küll erilis tuju pole. Kell 12 on hotellis jälle check out ja koosoleks.
Uudiseid pole. Jätkuvalt ootamine.
Õhtusöögiks ostsime mõned banaanid ja käisime linnas kolamas. Tuju midagi muud teha eriti pole.
Kohustuslik kõne Eestisse ülemusele, et homme ma tööl ei jõua. Kõne ei olnud ka meeldivate killast. Mis ma teha saan, et ma minema ei saa. Aga no pole ka ausalt öeldes tema mure.

Päev 8 ehk vahel võib olla 3* parem kui 5*

Hommikul äratus kell 8.00 ja hommikusöögile. Uudistest midagi ei selgunud. Rahulikult omlett ja salat hommikusöögiks.
Kell 9.00 ootasime Kerli käest uudisedi aga kella 10ks polnud veel midagi selgunud. Saatsin siis sõnumi, et uurida kuidas on ja mis saama peaks hakkama. Tuli teada, et kell 12 ei ole tsech aout ja jääme oma tubadesse edasi. Okey aga kui kokkulepe oli, et järgmised
uudised antakse kell 9.00 hommikul, oleks võinud seda ju teha. Mitte, et ma ise pean kogu aeg taga ajama. Nemad on siiski ju reisikorraldaja. Aga see selleks. Okey seega kuna midagi ei olnud teha, läksime randa päikest võtma. umbes 2 ajal läksime lõunat sööma ja uurima kas midagi uut on toimunud. Kuna t cehk out pidi
kell 12 päeva olema, sisi tubadesse enam ei saanud. Pidi reseptionist läbi käima ja uste avamist paluma. Nemad ei olnud sellest üldse teadlikud, et me oma tubadesse edasi pidime jääma. Reiskorraldaja polnud nendega ühendust võtnud. Seega tuli hakata seda jama jälle
likvideerima ja uurima, mis siis nüüd saab. Umbes kella 3 paiku tuli Kerli teatega et kellel resitõrke kindlustus on olemas, siis neil maksavad kindlustusfirmad : Kõigil teistel masab pool reisfirma ja pool tuleb ise maksta. Öö Hedef resortis maksab 100 euri, millest poole maksab reisfirma. Otsustasime odavamasse hotelli maksta. See 50 euri on ikka päris kirves. 2* Hotell Delfinio Alanya kesklinnas, öö maksab 30 euri, millest ise tuleb tasuda 15. Niiet hotel tuleb 3x odavam. Hotell on suht sama, mis meil 5* oli.Vahe on ainult selles, et on ainult hommikusööök. Igatahes some vähem :P. Mõnus on see, et hotel on kohe Alanyas ja linn on kohe akna all, mitte nagu Konaklis, mis asus Alanyast 12 km kaugusel. Käisime siis linnas jalutamas. Ja loomulikult pidin oma nina siis kohe esimeste eestlaste vestlusesse pistma. Nimelt oli jutt, et keegi eestlastest juhib siin niiöelda infot ja reisikorraldaja saadab info talle ja tema siis jagab teistele laiali. Ei olnud eriti tahtmist, nagu infoauku jääda. Julgelt siis juurde, et Tere meie ka nüüd siin ja ilusasti jagasin oma telefon numbrit :D
Hetkel uudiseid vaadates hästi ei usu, et asi enne esmaspäeva selginema hakkab. Aga jätkuvalt käib asi niiöelda üks tund korraga. Uudiseid eriti pole ja BBC News on ainuke võimalus uudiseid saada. Ootame siis ka Kerli uudised ära.
Kuna hotellist eriti lahkuda ei saa, siis käisime linna peal jalutamas ja sealt oleks suht kiiresti hotelli tagasi saanud kui vajadus oleks olnud. Ei ole enam nii lõbus mööda linna kolada kuna teadmatus millal koju saab hakkab närvidele käima. Seekord siis uurisime juba kohalikke toidupoode. Hoopis teine asi. Nüüd vaatad juba ringi nagu kohalik :D et kust mida saab ja kuidas miski süüa kõlbab ja palju see hinnavahe eelmise poega oli jne. Ja leitaavd toidud tunduvad ka paremad kui need mida turistikates pakutakse.
Õhtut sõime siis seekord peatänaval asuvas restoranis BIG HORN. Proovisime menüüst Turkish kebabi – 18 LYT. Väga mõnus ja rikkalik söök. Samuti midagi hoopis muud kui 5* hotellis pakutud õhtusöök, mis kippuski juba väga üksluiseks muutuma.
Käisin all (meie tuba asub nimelt 4 korrusel) hotelli fuajees kohtumas reiskorraldaja esindajaga. Uut infot tegelikult pole. Hetkel on info selline, et järgmise info saame homme kell 12, kuna uus informatsioon pidi tulema kell 11 aga lootust eriti pole. Ilmaprognos ka paljutõotav ei ole. Nende põhjal ei muutu ilm ja seega ka tuhapilve mahalangemine lähima paari päeva jooksul kohe kindlasti. Võimalik, et isegi kesknädalaks eei ole asi vaibunud. Nädal on pikk aega niisama siin passida.

Päev 7 ehk elu on täis üllatusi

Puhkuse viimane päev. Nii tahaks rohkem puhata.
Hommikune ärkamine oli nii kohutavalt raske. Aga kes käskis poole ööeni juua. Mitte keegi. Niiet enda viga.
Hommikusöögiks omlett ja salat. Vaikselt hakkab juba hajrumus tekkima või olen ma lihtsalt niivõrd igav ja ette aimatav :P

Tänase päevakava põhiatraktsiooniks on praamimatk Rohelises kanjonis.
Kõigepealt bussisõit Rohelisse kanjonisse kulges umbes tund aega ja läbi Managati linna. Vated, mis mägedes avanesid on lihtsalt võrratud. Neid on väga raske lihtsalt kirjeldada ja pildid ei suuda ka väga hästi edasi anda nende suurepärast
majesteetlikkust ja vägevust. Kõihjal on kõrged ja lõputuna näivad tipud, vahel vilksab veidi rohelust aga üleüldiselt on näha kiviseinud erinevas värvigammas. Meeletult ilus vaatepilt.
Bussisõit lookles üles ja m ööda mäenõlva, mis oli niivõrd järsk, et selgusetusk jääbki kuidas buss sealt üldse üles asi. Esimene petus oli Tamlataži veehoidla juures, kus sai teha pilte. Vaade sealt oli hingemattev. Mõned kohustuslikud poseerimispildid
ja edasi saigi jätkuda sõit Tamlataži järbe äärde, kus vahetasime bussi praami vastu. Päevane praamisõit Tamlataži järvel ja rohelises kanjonis võis alata. Jällegi need vaataed, võrratud aga raskesti kirjeldatavad. Vesi veekogus on rohekas-sinine ja niivõrd ilus.
Sellist värvi vett Eestis juba ei nähe.
Reis ise oli minu jaoks igati kordaläinud. Päev otsa praamiga vaikselt järvel logelemist. Kõigepealt väike kanjon ja siis suur kanjon. Lõuna toimus järve ääres asuvas väikeses majas, kus pakuti jällegikord kas kala või kana. Toit oli maitsev.
Üllataval kombel oli seekord lõunavalikus liha. Ja see oli täiega üllatus. Aga miks üllatus? Nimelt on liha kilo siin hetkel väga kallis. Eesti kroonidesse ümber arvestatult nii umbes 400 krooni kilo.

Lõuna ajal kuulsime juhuslikult pealt, kuidas üks eestlane telefoniga rääkides mainis, et ta pole kindel kas ta homme Tallinna jõuab. Tekkis küsimus, miks ta siis jõudma ei peaks. Ja siis tuligi välja, et Islandil on vulkaan purskama hakanud ja selle tuhk on enda alla matnud
enamuse Põhja ja Lääne Euroopat. Lennujaamaad - Tallinn, Telsingi, Riia jne on kõik kinni. Läksin siis giidi käest küsima, et mis toimub. Sealt tuli vastus, et öösel kell 3 avatakse Tallinna lennujaam ja Tallinn-Alanya lennuk peaks sealt siis startima kell 5.00. Kell 9.00 peaks lennuk
ilusti jõudma Alanyasse, et meid siis Tallinna tagasi viia. Hetkel tema teada kedagi lennu ärajäämisest teavitadu pole. Seega peaks lend toimuma plaanipäraselt.
Njah ega siis midagi, hotelli tagasi ja pakkima. Veidi ära põlenud aga muidu väga heas tujus. Hästi mõnus päev oli.

Hotellis tagasi olles olles selgus, et Islandi vulkaanipurse tõttu on kõik Euroopa lennujaamad suletud. Reisibüroo pole jätkuvalt midagi öelnud aga uudiseid vaadates, ei tundu prognoos küll eriti hea olevat. Välja kuulutatud hommikul kella 5ne lahkumine ja 9ne- väljalend tunduvad
väga ebatõenüäolised. Ootame uudiseid ja eks näis, mis saama hakkab. Hetkel ei saa me niikunii mitte kui midagi teha.
Reisikindlustuse jätsime me tegemata, aga kes see oleks võindu vulkaanipurset ette ennustada. Kui meid hommikul lennujaama ei sõidutata ja lendu ei toimu, et mis saab siis edasi? Kes edsised kulud katab? Millegipärast on mul tunne, et meie.
Hetkel ei suuda keegi järgmist sammu ette ennustada. Kuna vulkaan ikka veel purskab, siis ei tea keegi millal lennuliiklus jälle toimima hakkab. See võib juhtuda juba homme, nädala pärast või isegi kuu aja pärast. Miski pole hetkel teada ega kindel ja keegi ei tea ka midagi.
Jääb ainult oodata.
Õhtul kell 11, käis reisikorraldaja esindaja Kerli hotellis ja jagas lehti informatsiooniga. Hetkel käib ringi selline info, et juhul kui lennuk kell 9.00 peaks Tallinna lennujaamast startima, siis võime umbes 3 ajal siiski Tallinna tagasi jõuda. Siinjuures on aga
väga palju KUIsid. Kui see juhtub siis saab, kui seda ei juhtu siis ei saa jne. Väga segane olukord igatahes.
Hotelli reserveering on kuni homme lõunani ja kuna uusi lenda Euroopast peale ei tule, siis on meil vähemalt hotellis kohad olemas. Samas tekib jällegi küsimus maksmises. Mida kui palju kellele kui kauaks uskumatu, mis kõik võib juhtuda. Eriti nõme on see, et meil pole ka reisikindlustust. Kellel seda ikka vaja oli ah???!!!
Persse. Kuigi kuna tegemis ton Forc Masurega, siis pole kindel, kas kindlustus selle kinni maksab. Kuigi Postimehe ühte pealkirja nägin korraks ja seal nagu oli, et neil, kel on reisitõrke kindlustus, neile makstakse kulud kinni. Nii palju KUISID ja AGASID. Miski pole hetkel kindel. Nõme on see,et arvel pole ka nii palju raha ja
kuna jätsin ilusasti kõik kaardid ja paroolikaardid koju, siis pole võimalik ka kindlaks teha kui palju kusagil raha on.
Igatahes täna tuleb magada ja eks homme ole näha mis saama hakkab. Pole mõtet paanitseda asjade päarst mida niikuinii muuta ei saa. Võtab asju nii nagu need ette tulevad.