Ameerika kultuuris on suht levinud, et naised on koduperenaised ja isad käivad tööl. Sealne kultuur ja võimalik, et ka arengutase lubab seda. Mees on perekonna pea ja naine on lastega kodus. Väikesed tüdrukud ja poisid kasvavadki sellise teadmiseag üles, et naiste ülesanne on olla tulevane koduperenaine. Naise üheks põhiliseks väärtuseks on olla ilus, enda eest hoolitsetud jne. Ambitsioonid pole väga nõutud.
Milline on aga eestis üks naiselik naine? Kas siin on sama, et see kui palju sul võtsasju küljes on? Võlts juuksevärv, võlts küüned, võlts ripsmed, võltspäevitus, võltshambad (noorte puhul räägime portselankatetest) jne. Neid asju mida endale juurde lisada on vist lõputult.
Eestis oli varem arusaam, et üks korralik eesti naine on tugev. Juba vanast ajast kündis põldu, kantseldas lapsi ja tegi talutöid. Hilisemal ajalt töötas kolhoosis jne. Eestis pole väga levinud, et naised on ainult koduperenaised ja mehed käivad tööl. Meie elatustase vist ei luba sellisel asjal juhtuda. Juba väikeste laste kõrval käivad emad tööl.
Olen juba varasest lapsepõlvest oma ema vaadates külge saanud kõrge töömoraali ja julguse enda eest seista. Tibimajanduseks sealjuures aega ei jäänud. Kahjuks või õnneks on mul mõned hobid, mis pole just vist väga naiselikud. Ma küll hoolitsen enda eest aga üleni roosas ja vahulises mind juba naljalt ringi käimas ei näe.
Tean väga paljusid, kes pole elus päevagi süüa teinud, pesu pesta ei oska, söögitegemine piirdub makaronide keetmisega jne. Kunstküüned, kunstripismed, kunstpäevitus on sellise naise puhul valdavad. Kõik on nende eest ära tehtud. Korduvalt on minu käest küsitud, miks sina nii naiselik ei ole.
Tekkis küsimus kas ma tahakski. Ja vastuse leidsin, et ei taha. Kas olen mina kummaline, et ma ei taha nii saamatu olla. Ja see, et ma suudan ise mõelda ja endaga hakkama saada teeb minust ebardi? Sellisel juhul olen ma vist imelik edasi.
Samamoodi ei kannata ma ka küsimust - Miks sul lapsi ei ole. Juhtumisi kui sa peaksid olema nii 30ndate aastate kandis. Kelle kuradi asi see on miks kellelgi lapsi pole. Nagu minu defineerimine käib selle järgi kas ma olen otsustanud paljuneda või mitte. See, et kellelgi on lapsed, see on tema isiklik asi. Ja kui minu pole, no see on järelikult siis minu otsus. Sellistel soovitaks lugeda raamatut
Eat, pray, love aga isegi siis pole ma kindel, et nad vihjest aru saavad.
Ühesõnaga BACK OFFFFF......
Elage ise oma elu ja laske teistel ka elada.
