Millest kirjutada, kui tundub, et mitte millestki pole kirjutada....
Vaadates oma blogis ringi on näha, et viimane postitus oli veebruaris 2015 ja hetkel on november 2016. Seega vahele on jäänud pea-aegu 2 aastat. Huvitav küll miks. Kui on tunne, et mitte millestki trükimusta kannatavast pole kirjutada, siis ei olegi sinna midagi teha. Millal saavad mõtted otsa või millal on tunne, et mõtteid ei olegi mõtet enam kirja panna? Võib-olla on ka kirjutamisest mõnikord vaja pausi, et jälle tulla tagasi niiöelda kirjutamisest puhanud ja värskena. Mõnikord ongi mõistlikum mõtted omale jätta ja lihtsalt lasta asjadel minna omasoodu. Kõigeks on tegelikult oma õige aeg ja koht ja mõnikord polegi sinna teglikult mitte midagi parata.
Täna sai käidud vaatamas filmi "Accauntant" ehk Eesti keeles film Audiitor, mille peasosas on Ben Affleck. Uskumatu kui hea film tegelikult oli. Eelnevalt sai vaadatud filmi treilerit ning selle tõttu oleks oodanud, et tegemist on hästi hoogsa action filmiga. Äkki midagi Jason Bourne stiilis, et palju actionit, crime ja muud sellesarnast. Aga vot tegelikult ega ikka ei olnud küll. Esimene pool filmist oli hoopis väga rahulik aga peab ütlema, et põhjust filmis pettuda ei olnud. Minu jaoks üle pika aja jällegi ühe hea filmiga, mille vaatamist ei saa kahetseda ja mille vaatamist ei loeks aja raiskamiseks.
Kõige tabavamaks võib pidada selle filmi lõpulugu Sean Rowe "To leave something behind" sõnadega:
Oh money is free but love costs more than our bread
And the ceiling is hard to reach
The future ahead is broken and red
But I'm trying to leave something behind...
Aktiivsemalt, aktiivsemalt.
ReplyDelete