Thursday, December 31, 2009

Külmaralli

Ja vana aasta ära saatmiseks midagi magusat. Üks hea jäätisekokteil.
Väga lihtne: Jäätis ja mahl :D ja ongi hea jook valmis

















Ja loomulikult hunnik piparkooke. Selle aasta esimesed ja ka viimased :) Järgmine aasta siis uuele ringile.

Green Monster




Veel siis katsetusi cernitiga. Igatahes jään ootama fimot, kuna cernit tundub ikka väga rabe. Aga võimalik, et vajab lihtsalt veel katsetamist.

Jõlukingid 2009

Mõned isetehtud asjad, mis läksid jõlukingiks :)




Monday, December 14, 2009

Broccoli supp

Koostisained:

1 suur brokoli õisik
1 sibul
Puljongi kuubikuid
Rõõskoor

Ja valmistamine.
Keeda potis piisavas koguses puljongivees brokoli ja sibul pehmeks. Shaumikseriga kõik tükeldada, aeg ajalt koort lisades.
Ja ongi supp valmis.




Roheline salat

Midagi kerget ja värsket. Kuna kokaraamatut ei kasutanud, siis kogused tulid nii nagu endale parema tundus.

Koostisained:
Segu rohelist salatit (ruccola, roheline lehtsalat jne)
Kirsstomateid
Röstitud India pähkleid
Punane sibul
Kaste:
Soola
Suhkurt
Pipart
Oliiviõli
Veidi äädikat

Ja valmistamine on imelihtne. Segada kõik lihtsalt kokku.
Kiire teha ja hea kerge kas liha või kala kõrvale.

Sunday, December 13, 2009

Cernit

Nädalavahetus siis möödus Cerniti seltsis. Esimene katsetus läks veidi nihu aga no vähemalt on alustatud. Alati peab kusagilt alustama ja siis saab asi ka paremaks minna.


Tuesday, December 8, 2009

Tiramisu

Nii ja nüüd veidi toidust.
Oli küll plaan, et toidust siin blogis juttu ei tule aga võib-olla siiski natuke.

Juba teist päeva käivad Tiramisu jutud. Esmaspäeval tööle minnes oli köögis Tiramisu kooki. Väga hea kook oli, ja oli mõte, et kunagi peaks ise ka proovime seda teha. Kunagi on üldse üks hea asi. Kunagi saab palju asju teha. Täna aga avastasin blogist retsepti ka. No mis mul siis üle jäi kui tuli ka teha, neelud käisid juba mitu päeva :D
Minu esimene arglik katsetus siis :)

Retsept siis selline:
Savoiardi küpsised
Espresso
Alkohol (brändi)
Mascarpone 2 karpi (nt 500gr)
Vahukoor
100 ml suhkrut
4 munakollast
maitseks vaniljesuhkrut
kaunistuseks kakaod

Kreemi jaoks vahusta munakollased suhkruga tugevaks vahuks, lisa mascarpone ja vaniljesuhkruga vahustatud vahukoor. Lao vormi põhjale kohvi ja brändi segusse kastetud küpsised, järgmise kihnia pane pool kreemist. Tee samamoodi teine kiht. Kaunistuseks võib peale sõeluda kakaod.

Kuna mina neid küsiseid ei leidnud, siis kasutasin täiesti tavalisi. Samuti puudus kodus brändi niiet seekord kasutasin immutamiseks ainult kohvi. Improvisatsioon ruulib :D Sai ka täiesti söödav.

Aitäh Gailile retsepti ja tegemise eest. Ma loodan, et sa väga pahaks ei pane, et ma vahel veidi spikerdan :)

Kariibi mere piraadid

Veidi rasked said aga mõnusad näevad vähemalt välja :)

Bandslam

Bandslam 2009, režissöör Todd Graff

Tegemist on siis täiesti tüüpilise ameerika noortefilmiga.
Midagi sügavamõttelist, ilusat või keerulist sellest filmist küll pole mõtet otsida. AGA üks väga mõnus ajaviide. Sai nalja ja üldse kaasa mõtlema ei pidanud. Pärast pikka ja väsitavat päeva just üks hea film.

Veidi siis filmi sisust. Kuna filmi Eesti veel pole, siis kirjutan väga lühidalt.
Will Burton (Gaelan Connell) on üks tavaline teismeline. Teismeline Will on aga teistsugune, tema elab omas mullis, mis on tädetud muusikaga. Selle tõttu on ta aga kiusatud koolis.
Kui Willi Ema Karen Burton (Liza Kudrow) saab uue töökoha New Jersey's, avastab Will uues koolis, et vanad klikid ikka kehtivad - nohikud seltsivad nohikutega ja populaarsed populaarsetega. Aga siin koolis on midagi teistsugust - reck-n-roll elab, seda hingatakse nagu õhku siin.
Will esimeseks sõbraks saab teistsugune autsider Sa5m (Vanessa Hudgens). Mõlemale tuleb üllatusena kui kooli kõige populaarsem tüdruk Charlotte (Alyson Michalka) pöördub Willi poole abi saamiseks, et moodust bänd, millega "Bandslam" võistlusest osa võtta. Bändslam on sealkandis võistlus, mis on suurem kui Ameerika jalgpall Texases.

Link IMDB lehele: Bandslam
Link trailer: Bandslam treiler

Kogu film keerlebki siis bändi moodustamise ja noorte omavaheliste suhetete ümber. Ja loomulikult siis finaaliks Bandslam võistlus.

Film saigi tegelikult ette võetud muusika pärast. Selle koha pealt pettuma ei pidanud aga midagi head seal nüüd ka polnud. Igati mõnus ajaviide.


Pere kaks uut liiget :)




Selle aasta jõulupuu. Hetkel veel minimaalselt ehtes. Ilus väike ja lihtne.













Ja kuna ma lõikelilli väga ei armasta, siis veel üks lisa. Hästi armas :)

Monday, December 7, 2009

Videviku saaga: Noorkuu

The Twilight Saga: New Moon 2009, režissöör Chris Weitz

Natukene siis filmist endast ka enne kui muljetest räägin.

Stephenie Meyeri fenomenaalselt eduka romaanisarja VIDEVIKU saaga teises osas võtab sureliku ja vampiiri armastus sootuks uusi mõõtmeid. BELLA SWAN (Kristen Stewart) satub ihaldatud üleloomuliku maailma saladuste keerisesse, mässides end ülepeakaela veelgi suuremasse hädaohtu.

Pärast Bella kaunikesti kehvalt lõppenud 18. sünnipäevapidu lahkub EDWARD CULLEN (Robert Pattinson) koos perega Forksist, et hoida Bellat eemal vampiiride maailmas varitsevaist ohtudest. Murtud ja ükskõikne Bella veab end tuimalt läbi abituuriumiaasta. Ühtäkki avastab ta, et hädaohtudesse sattudes on Edward alati temaga. Soov iga hinna eest armastatuga koos olla paneb Bella aga üha enam ja enam riskeerima.

Lapsepõlvesõbra JACOB BLACK (Taylor Launter) abil vuntsib Bella oma seiklusteks üles vana mootorratta. Sõprus üleloomulikku saladust varjava kiljuutide hõimu liikme Jacobiga sulatab viimaks Bella jäise südame üles.

Kui juhus viib Bella taas kokku vana vaenlasega, päästab ta õudsest saatusest iseäralik ja üleloomulikult suurte huntide kari. On selgemast selgem, et Bella on ikka veel suures ohus. Peagi selgub kiljuutide saladus ning tõeline põhjus, miks Edward ta maha jättis. Bellat ootab tõenäoliselt surmav taaskohtumine armsamaga, kes aga pole aga enam kaugeltki selline, kui Bella oli lootnud.

Filmi läks siis vaatama eesmärgiga. Olen läbi lugenud kõik Twilight Saga raamatud ja peab ütlema, et uudishimu oli päris suur. Esimest filmi olen näinud ja päris hea oli aga muidugi koos raamatuga. Antud filmi puhul oligi see kartus, et raamat võis filmielamuse ära rikkuda või siis vastupidi. Et halb film võib mõnikord hea raamatu ära rikkuda.

Jääna ka seekord arvamusele, et raamat oli parem kui film. Kolmandast filmist ei oota ka suurt midagi.

Filmi alugs oli mittemidagiütlev ja kohati tundus väga kummaline või siis pigem nagu võlts. Et Bella ja Edwardi omaheline suhtlemine ei jätnud loomulikku muljet. Mingil hetkel see tunne kadus ja siis tajusin, et selle oli ära kaotanud Bella ja Jacobi omavaheline suhtlemine. Nende sõprus tundus väga loomulik ja soe. Ei midagi ülepaisutatut, ebaloomulikku või ülepakutut. Andis filmile väga palju juurde.

Ei tea, ju ma siis ei ole Robert Pattinsoni näitleja andest väga kõrgel arvamusel.

Üldiselt võib filmiga rahule jääda. Mõnus ajaviide.

Link IMDB lehele: Twilight Saga: New Moon
Link trailer: Twilight Saga: New Moon treiler

http://www.twilightguy.com/wp-content/uploads/2009/05/new-moon-teaser.jpg

Tuesday, December 1, 2009

Arcane Society

Arcane Society - Jayne Ann Krentz

1. Second Sight (2006), kirjutatud psöüdonime alla Amanda Quick
2. White Lies (2007)
3. Sizzle and Burn (200)
4. The Third Circle (2008), kirjutatud Amanda Quick
5. Running Hot (2008)
6. Perfect Poison (2009), kirjutatud Amanda Quick

Lugemisel tulevikus, kui raamatud saan:
7. Burning Lamp (2010), kirjutab Amanda Quick

Arcane Society : Dreamlight Trilogy
1.Fired Up (2009)


Varem olne kirjutanud raamatutest White Lies ja Sizzle and Burn. Mõlemad raamatud on kättesaadavad Eesti lugejatele. Ülejäänud raamatutest on olemas ainult inglise keelsed versioonid.

Kirjaniku stiil sobis ja antud teema sobis, siis otsutasin läbi lugeda kõik raamatud, mis mul õnnestub kätte saada. Lühikokkuvõtted on võetud netist ja eesti keelde neid panema ei hakka, teen lihtsamaks lihtsalt nende otsimise.
Kasutan kodulehte: www.fantasticfiction.xo.uk

Second Sight (2006) - Amanda Quick
Financially straitened and on the path to spinsterhood, Venetia Milton thought her stay at the remote, ramshackle Arcane House would be a once-in-a-lifetime opportunity to engineer her own ravishment. She was there to photograph the artifacts collected by a highly secretive organization, founded two centuries earlier by an alchemist. And the alchemist's descendant-her employer, Gabriel Jones-has the eyes of a sorcerer.

But despite Venetia's intent to seduce Mr. Jones and move on, she is shattered upon her return home to read in the press of his violent demise. Using the sizable fee Mr. Jones paid her, Venetia establishes a new life, opening a gallery in London. Of course, posing as a respectable widow makes it easier to do business, so-in a private tribute to her lost, only lover-she assumes the identity of "Mrs. Jones."

Her romantic whim, however, will cause unexpected trouble. For one thing, Mr. Jones is about to stride, living and breathing, back into Venetia's life. And the two share more than a passionate memory-indeed, they are bonded by a highly unusual sort of vision, one that goes far beyond Venetia's abilities as a photographer. They also share a terrible threat-for someone has stolen a centuries-old notebook from Arcane House that contains a formula believed to enhance psychic powers of the kind Gabriel and Venetia possess. And the thief wants to know more-even if he must kill the keeper of the Arcane Society's treasures, or the photographer who catalogued them, to obtain such knowledge.

The Third Circle (2008) - Amanda Quick
London. Leona Hewitt, a gifted crystal worker, isn't the only one sneaking into Lord Delbridge's private museum to recover a relic. Thaddeus Ware, a mesmerist with psychic gifts, is on a similar mission. Neither one of them has any idea that this relic - a rare ancient crystal - will lead them in a deadly chase where danger and desire await.

Running Hot (2008) - Jayne Ann Krentz
Ex-cop Luther Malone, lifelong member of the secretive paranormal organization known as the Arcane Society, is waiting to meet Grace Renquist. Hired as an aura-reading consultant in the quest for a murder suspect, she's got zero field experience. She's from tiny Eclipse Bay, Oregon. She's a librarian, for heaven's sake.

As for Grace, she's not expecting much either from Malone, who walks with a cane and isn't so good with a gun. Nice résumé for a bodyguard . . .

But even before they reach their hotel in Maui - where they'll be posing as honeymooners - Grace and Luther feel the electric charge between them. Problem is, they need to remain vigilant day and night, because it soon becomes clear there's more going on here. Rogue sensitives - operatives for the underground group Nightshade - are pouring into the luxury resort like there's a convention. Grace recognizes those dark spikes in their auras. She saw the same pattern in someone else in another life - a life she hasn't revealed to Luther or anyone else. And she understands how dangerous these people can be . . . especially with those para-hunters at their sides.

While the pair's employers at Jones & Jones scramble to get them backup, Luther and Grace have to think on their feet. The criminals in their midst aren't just high-level sensitives: They've enhanced their talents with a potent - and unpredictable - drug. And as Grace knows all too well, if you don't control your powers, your powers will control you. . .

Perfect Poison (2009) - Amanda Quick
In the latest novel based involving the mysterious late-Victorian Arcane Society - a secret organization devoted to paranormal research - Lucinda Bromley is a notorious lady botanist with a reputation for having poisoned an unwanted lover. Then, when she becomes passionately involved with a dangerous gentleman who uses his psychic talents to solve murders, she realises that her life is about to suddenly get even more complicated than before...

Monday, November 30, 2009

Mis kõike võib juhtuda ühe päevaga ehk welcome to my world

Kuidas alustada päeva kirjeldamist, mis algas põnevalt ja lõppes veel huvitavamalt?
Kust alustada?
Alustame siis ikkagi algusest.

Kell pidi helisama 6.30. Millal see siis helises? Loomulikult 08.00. Voilaa ja hakkaski mul hommikul kohutavalt kiire. Kiiresti riidesse, jogurt hinge alla ja bussipeatuse poole ma nüüd tormasin. Loomulikult tuli koduust mitu korda kontrollida, vältimaks võimalust, et ma olin selle lukustamata jätnud. Kõike juhtub, hommikul kiirega veel eriti.
Suure vaevaga jõudsin tööle napilt õigeks ajaks. Huhh... Seekord läks veel õnneks.
Arvuti tööle ja töö saigi alata. Wrong... Miks peaks siis hommikul kõik hästi minema? Naljatilk, liiga palju lootsin. Esimene faili, mida hommikul avada üritasin ei avanenud. No mis nüüd siis? Tegemist oli tööga mida olin terve reedese päeva teinud. Terve eelmise nädala töö ei avane? Miks mina, miks nüüd...miks miks. Ei olnud üldse naljakas. Ja selline jama jätkus terve päev. Mida ma siis täna tööl tegin? Üritasin avada ühteainukest faili. Miks end sellega vaevata? Nimelt oli see jama esinenud ka eelmisel nädalal ja miks ei peaks see homme siis juhtuma. Küsimuse peale IT kutilt ja mujalt vaadati mind nagu poolearulist. Blond oled või?! Meil see fail avaeneb. Urrr... Mina pole süüdi, et minul see ei avane.
Mingil hetkel, nii 5 ajal sain siis faili lahti ja paar tundi tööd teha.
Umbes 19.00 ajal vedasin siis ennast bussipeatusesse, et minna koju. Mingil hetkel bussis avastan, et mu veepudeli kork oli lahti tulnud ja kogu käekoti sisu sõna otses mõttes ujus veest. Nahk ei lasknud vett läbi ja vesi püsis ilusasti kotis. Minu pilgule avanes siis selline vaade - keset käekoti veekogu ujus minu märkmik ja mp3 mängija ja loomulikult minu telefon. Ülla-ülla onju. Kähku telefon lombist välja ja osadeks. Suurema vee sain bussis välja. Tädi kõrvalistmel küll vaatas imelikult aga mida mina siis tegema pidin. Vaevalt ma teda enam kunagi näen ja minu halva mäluga nägude peale mina teda küll enam ei mäleta. Vähemalt andsin jälle mõnele mõtlemisainet.
Ruttu koju ja asjad kotist väljas.
Mida siis teeb üks normaalne inimene pärast töölt koju jõudmist? Loomulikult hakkab oma telefoni fööniga kuivatama. Täiesti tavaline tegevus ju. Keegi teist pole seda varem teinud? Soovitan, täitsa ajuvaba tegevus. Ja nii kulusidki järgmised no ütleme paar tundi telfoni kuivatamisele fööniga. Kes ütleb, et ma ei oska lõbutseda? Minu õhtu oli igatahes sisustatud.
Uskumatu mis kõik võib juhtuda.
Mingil hetkel tundus kõik lausa halenaljakas. Mis sa ikka nutad, asjad olid juba ära juhtunud polenud enam midagi teha. Võimalik, et mu viimase aja lemmiklause on salaja oma mõju avaldanud.
Life is 10 percent what you make it and 90 percent how you take it!

Sunday, November 22, 2009

Probleemid paradiisis

Couples Retreat 2009, režissöör Peter Billingsley

Nelja abielupaari ootab ees puhkus kaunil troopikasaarel asuvas luksuslikus kuurortis. Üks paaridest läheb sinna, et päästa oma abielu, ülejäänud aga on huvitatud päikesepaistest, pidudest ja rannamõnudest. Paraku saavad nad juba esimesel õhtul teada, et teraapiast osavõtt on kohustuslik. Ühekorraga tundub, et allahindlusel on tegelikult üsnagi kõrge hind! Järgneb tõsine jõukatsumine saarel kehtivate reeglite, kiusatuste, abikaasade ja ka loodusjõududega.

Link IMDB lehele: Couples Retreat
Link trailer: Couples Retreat trailer

Ma ei tea mida mina sellest filmist ootasin aga millegipärast ootasin ma midagi hoopis teistsugust. Treiler tundus naljakas ja lõbus ja sisu paistis asjal ka veidi olevat. Aga jah film oli kahjuks väga keskpärane. Sai natuke nalja ja päris hästi viis mõtted mujale aga sellist mõnusat filmielamust seekord kahjuks ei saanud. Loodan, et järgmise filmiga läheb paremini.
Ühe hea asja ma siiski leidsin selle filmi juures. Sountrack oli küll kohutavalt mõnus. Kui filmi sisus jättis külmaks, siis aega-ajalt tabasin end hoopis muusikale keskendumas. Seda pole ka ammu juba juhtnud, et film ei köida aga muusika jääb kõrvu kõlama.
Panen siia lingi ühe lemmikuma looga: Rahman - Sajna

CCG koolitus

Nädalavahetusel oli siis CCG autoteemaline koolitus. Pikemalt ei ole vist mõtet sellest rääkida. Teemaks olid seekord siis autod. Algselt teoreetiline osa ja materjalide lugemine ja väike teadmiste meeldetuletus ja hiljem oli siis võimalik garaažis üle vaadata kus midagi asus. Täiesti tavaline. Kuigi ma arvan, et mehaanikutel oli väga lõbus. Nimelt olid mõned neiud garaaži tulnud tikk kontasades ja miniseelikus. Niiet mõelgu siis igaküks ise millise mulje selline seltskond välja pooel võis jätta. Kuna esimene auto millega siis niiöelda tutuvad sai oli opel ja ise olen opelit omanud, siis kõik olid täpselt samasugune, ei mingeid üllatusi. Kuigi võib öelda, et autod on erinevad, siis põhilised osad on siiski samad. Detailsematest juppidest ei tea midagi ja hetkel polegi see ju oluline. Aga no käigukasti ja õõtshoova suudan siiski ära tunda. Midgai kasulikku vähemalt.

Sellega seoses meenus üks hästi mõnus lugu. Tegelikku autorit kahjuks pole suutnud tuvastada aga hea lugemine on see siiski.

Õlivahetus

Naistele:
1) Kui eelmisest õlivahetusest on möödunud 10 000 kilomeetrit, sõida
teenindusse
2) Joo tass kohvi
3) 30 minuti pärast maksa arve ja lahku hooldatud autoga

Kulud:
Õlivahetuse sooduspakkumine - 395 krooni
Tass kohvi teeninduses - 5 krooni
Kokku: 400 krooni

Meestele:
Oota õlivahetusega reede õhtuni. Käi varuosapoes ja osta 700 krooni eest
kanister sünteetilist õli, õlifilter, lehter, kätepuhastusvahendit ja
lõhnakuusk. Sõida koju, söö kõht täis, pane vanad tunked selga ja lahku,
six-pack näpu otsas, garaazhi suunas. Avasta, et kasutatud õli jaoks
mõeldud
vana kanister on pilgeni täis. Aja kokkuhoiu mõttes ära hakka seda
tanklasse
vedama, vaid mata tagahoovi maha. Ava esimene õlu ja loputa kaevetööde
väsimus ning tolm alla. Tõsta auto esiosa tungrauaga üles. Enne kuluta
pool
tundi tõkiskingade otsimiseks. Leia tõkiskingad poja pedaaliauto alt.
Ava
järgmine õlu. Pane mootori alla õlivann. Otsi õlikorgile sobivat võtit.
Loobu ja kasuta korgi avamiseks tellitavat võtit. Eemalda õlikork. Pilla
kork õlivanni mootorist valguva kuuma õli sisse. Kõrveta näpud. Roni
auto
alt välja, pühi õlipritsmed näolt ja oota paar minutit. Kuni õli nõrgub,
võta õlut. Otsi õlifiltri võtit. Loobu otsimisest, löö vanast
õlifiltrist
suuremat sorti kruvikeeraja läbi
ning keera filter maha. Õlu. Saabub naabrimees. Joote ära kogu
õlivahetuseks mõeldud õlle. Õlivahetus võib lõppeda ka laupäeval.
Järgmisel
ennelõunal tiri õlipann mootori alt välja ja tühjenda sinnasamasse, kuhu
vana õlinõugi matsid. Õlu. Ei, see sai eile otsa. Täida uus õlifilter
värske
õliga ja ürita paigaldada. Mingil põhjusel ei sobi filter oma kohale.
Ilmselt oled saanud kauplusest vale filtri. Otsusta vana filter tagasi
panna
ja sõita varuosapoodi õige järele. dang, meenuta kruvikeerajaaukudega
vana
filtrit. Jalgsimatk varuosapoodi õige filtri järele. Sinu poolt
hoolikalt
värske sünteetilise õliga täidetud uut filtrit ei taha müüja
millegipärast
tagasi võtta. Lähed natuke endast välja ka. Tagasiteel käid Selverist
läbi
ja rahustad end paari six-packi hankimisega. Uus filter sobib oma
kohale!
Ära üle pinguta, kolmveerand pööret pingutuseks on küllaldane. Viimaks
ometi
- värske õli mootorisse! Kuuled solinat.?? Katkesta õli kallamine, torma
tagaaeda õlikorki otsima. Leia
d selle prügiaugust vana õli seest. Võta aeg maha ja joo paar õlut.
Avasta,
et üle poolteise liitri uut õli on mootorist alt välja voolanud. Võta
lohutuseks veel üks õlu. Roni auto alla õlikorki paigaldama. Tellitav
võti
libiseb õliselt korgilt ja sõrmenukid kohtuvad ootamatult valusalt
metalliga. Eelmise punktiga koos lööd ära ka pea. Vannu südamest. Ürita
võti
täpsemalt korgile sobitada. Kitsastes tingimustes raskelt käiva
patentvõtme
sobitamisele kulutad viis minutit. Keera õlikork peale. Tule auto alt
välja.
Puhasta käsi ja ürita peatada verevool sõrmenukkidest. Enne ja pärast
seda
võta õlut. Kalla sisse allesjäänud uus õli. Avasta, et seda on ikkagi
vähevõitu. Käivita mootor ja veendu, et õlirõhu tuli siiski kustub. Võta
õlut. Korja kokku tungrauad-tööriistad. Mine proovisõidule, ühtlasi
otsusta
käia bensiinijaamas ja osta paar liitrit õli lisaks. Tagasiteel, õlistes
riietes, õllesena ja ilma ühegi dokumendita pälvid liikluspolitsei
tähelepanu. Avastad, et ka telefoni ei
ole kaasas. Auto arestitakse, tänu juhuslikult tagataskust leitud
passile
pääsed ise vahistamisest. Esmaspäeva alustad auto äratoomisega
tasulisest
parklast. Maksad takso, teisaldamise ja hoiuteenuse eest kokku 850
krooni.
Kolmapäeval käid liikluskomisjonis. Kerges joobes ja ilma dokumentideta
sõidu eest ostad 15000 krooni eest politsei aktsiaid.

Kulud:
Õli, filter, kätepuhastusvahend - 700 kr
Teine õlifilter - 75 kr
Kaks lisaliitrit sünteetilist õli tanklast - 270 kr
Auto teisaldamine ja tasuline parkla - 850 kr
Trahvid - 15000 kr
Õlu - 18 × 9,50 = 171 kr
Kokku: 17066

Wednesday, November 18, 2009

Hommikud on lihtsalt nii lahedad :)
Olen alati imetlenud Pixari teoseid. Need lihtsalt on niivõrd ehedad ja teistsugused.
Teistsugune on hea.

Üks lühifilm siia. Midagi lühikest ja lõbusat.
Pixar Birds
Pixar Presto

Sunday, November 8, 2009

Kaks päeva meditsiini algõpet on siis nüüdseks seljataga.
Kunagi ammu sai kohustuslikus korras läbitud autokooli metsiinist ei mäletanud küll mitte kui midagi.
Võib vist öelda, et esmaabi andjat minust ei saa. Loodame siis, et midagi ei juhtu.

Saturday, November 7, 2009

Minu... sarja raamatud

Hetkel on väga päevakorral Petrone Print ja sellega seoses Minu sarja raamatud.
Isiklikult olen hetke seisuga lugenud kahte raamatut - "Minu Argentiina" ja "Minu Itaalia ning oman ühte raamatut - "Minu Eesti".

Liis Kängsepp "Minu Argentiina" Ilmunud 2008
Järnev lõik on siis autori enda kirjeldus antud raamatust.
Endine majandusajakirjanik jättis oma mugava elu Eestis ja kolis tööle Buenos Airese vaestelinnaosasse. Raamat räägib, mismoodi ta seal päevakeskuses prussakatega võitles ja siis hoopis ülemuseks sai, mismoodi ta käis tutvumas vaalade ja pingviinidega, mismoodi ta ei suutnud prügikastiinimesega intervjuud teha, kuidas rullusid suhtemustrid vabatahtlike hulgas ja „Kakluskubiks” nimetatud ühiskorteris. Aga mis üllatas teda 14 kuud hiljem tagasi Eestisse tulles?

Raamatu kohta siis niipalju. Ütleme, et minule meeldis. Stiil oli hästi vaba ja mõnus. Loetud sai antud raamatut muidugi suht ammu. Nimelt oli tegemist siis juulikuuga ja puhkus oli sel hetkel täies hoos. Üks hea raamat rannakotis. Ja üks väga mõnus rannaraamat. Kirjastiil oli hästi vaba ja lugemine läks kiiresti. Nalja sai, kurbust oli ja ka väga palju õpelikku. Et pole need Eestlased ühtigi maailma naba. Ja pealegi on alati hästi mõnus lugeda teistest kultuuridest ja nende tegemistest. Seda raamatut isegi soovitaks teistele lugeda.


Kristiina Praakli "Minu Itaalia" Ilmunud 2009
Autori enda kirjeldus antud raamatust, pärit Petrone prindi koduleheküljelt.
Olen kindel, et Itaaliaga seostub igaühel midagi – olgu selleks siis Itaalia jalgpall, mood või toit –, kuid külmaks ei jäta see maa ilmselt kedagi. Selle raamatu kaante vahel on peidus minu Itaalia. Minu üleelamised immigratsiooniametis, armumine pestosse ja limoncellosse, suhted akadeemilises maailmas, valusad õppetunnid õhtusöögietiketi alal… Minu Itaalia algab tegelikult Soomest, kulgeb läbi hallikates toonides ühiselamutoa salapärasesse ja kirevasse Genova vanalinna, seejärel põikab Põhja-Itaalia kaljudele ja kaluriküladesse, oliivisaludesse ja piiniametsadesse.

Ma ei tea veel, kus ja millega minu Itaalia lõpeb.

Selle raamatu kohta kahjuks midagi head öelda ei oska. Lugesin ja kõik. Kahjuks minule antud raamat ei meeldinud. Ei tea kas ootused oli liiga suured, või ei sobinud kirjutaja stiil, või võisid olla veel mingid tegurid mängus, mida hetkel enam ei mäleta. Aga kõigile kõik raamatud ei peagi meeldima ja sellepärast ongi nii palju raamatuid.
Miks mulle siis antud raamat ei meeldinud? Raske öelda aga võimalik, et kuna väga palju räägitakse õpingutest ja üliõpilasvahetusest, siis see etapp elust on läbitud ja kuidagi ei andnud reaalset tunnetust. Tudengitele võib antud raamat isegi kuidagi läbi häda sobida. Aga samas ei ole ju välistatud, et kõigile teistele see meeldib. Olustiku kirjeldused on head ja niiöelda siseinofo mida turistina ei kogeks on väga mõnus lugeda. Aga midagi jääb kogu aeg puudu ja seega jah kahjuks antud raamatu suutsin läbi lugeda läbi suure häda ja viletsuse.

Hetkel käsil Maria Kupinskaja "Minu Alaska". Olen raamatu lugemist alustanud aga lõpuni pole veel kahjuks jõudnud. Eks selles tuleb siis juttu kui raamatu läbi olen lugenud
Uuematest Minu sarja raamatutest siis niipalju, et plaanis veel kindlasti lugeda Kaja Saksakulm Tampere "Minu Soome". Samuti juhtusin internetist lugema Justin Petrone "Minu Eesti" katkendeid ning tundus väga huvitav.
Ja selle nädala reedel (06.11.2009) toimus Rahva Raamatus kampaania, kus oli "Minu Eesti" raamatul väga hea pakkumine, siis ootab see raamat oma järge minu raamaturiiulis. Küll on sooduskampaaniad ikka toredas.

Petrone Print - blogikampaania

Petrone Print alustas blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleb postitada oma blogis järgmised viis linki:

* Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler
* Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”
* Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”
* Meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost
* Petrone Print kirjastus ja netipood

Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv.
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud.
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini.
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).
Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

05.11.2009 Rock Carfe

Silmaringi laiendus ehk kuidas satutakse kohtadesse kuhu tavaliselt ei satuks.
Neljapäeva õhtul oli õnn sattuda Rock Cafesse.
Teistsugune klubi kui tavalised Tallinna või Tartu klubid. Kursavendade initsatiivil olin nõus tegema midagi teistsugust.
Neljapäeva õhtune bändivalik oli väga teistsugune, kui see mida tavaliselt kuulan. Nimelt esinesid neljapäeval Külalised ja Def Räädu. Absoluutselt ei ole minu stiil. Nimelt on siis tegemist nagu mina aru sain eesti räpiga. Def Räädu tundus olevat stiilipuhtam räpp kui Külalised. Külalised kaldusid esimese kuulamise järgi olevat midagi palju enamat. Muusikas jäi kõlama väga palju räppi, samuti ka jazzi. Kuida veel oli tunda pisut souli, fanki, rokki, bluusi, kantrit ja reggaet.
Kahjuks kui muusika asjatundja sõna võtta ei saa, kuna puuduvad teadmised. Aga laivis olid nad väga head. Oli näha, et inimesed teevad seda, mida neile meeldib teha.
Kummaline oli ainult see, et publik oli väga noor. Ei tea kas see on tavaline aga sel õhtul oli see igatahes nii. Väga vanuri tunne tekkis. Aga minu muusikamaitset sai nüüd vähemalt avardatud. Arvan, et igapäevaslet neid kuulama ei hakka aga vähemalt oskan nüüd kaasa rääkida kui keegi mainib neid nimesid. Ja hea on ju teada, mis Eesti muusikamaastikul toimub

Wednesday, November 4, 2009

Nädalavahetus möödus siis väga pingeliselt ja töökalt. Nädal on samuti alanud koolilainel.
Selle nädalavahtuse teemaks oli PR ja kuidas kirjutatada pressiteateid ja teha plakateid. Täiesti teistsugune kogemus aga silmaringi peab alati laiendama.
Viimasel ajal on üles kerkinud probleem. Ma ei oska kirjutatada. Ei ma ei mõtle seda loba, et muudkui enda lõbuks kirjutad ja kirjutad. Ma mõtlen ikka korralikku teksti, midagi sellist, mida ka teistele julgeks näidata ja võib olla ka kunagi midagi avaldada. Hetkel on küll selline tunne, et minu õigekirja, lause ülesehituse ja mine tea mis vigade pärast ei juhtu seda kunagi. Kuid samas, mõned asjad on siiski omandatavad. Tuleb ise rohkem vaeva näha, kui kõik ei tule nii loomulikult kui peaks. Kui tahe on piisav siis peaks ju mõnest asjast asja ka saama. Ja pealegi kui ei saa, siis end lõbuks on alati hea kirjutada. Aitab päris hästi stressi maandada. Saab ennast korralikult tühjaks kirjutada
Dragonball Evolution 2009
Ajaviiteks sai vaadatud filmi, mis pole üldiselt avalikult tuntud. Tegemist on otse videolevisse läinud filmiga.
Dragonball Evolution on 2009 aastal ilmunud Dragonball animatsiooni filmiversiooniga.
Kõige huvitavam selle filmi juures oligi võib olla ainult näitlejate valik. Tuntumatest võib vist mainida James Marsters, mängib Lord Piccolot (Spike seriaalis Vampiiritapja Buffy), Justin Chatwin kes mängib Gokut (üldsusele peaks olema tuntud filmist The Invisible) ja loomulikult Yun-Fat Chow ehk Master Roshi (mänginud sellistes filmides nagu Bulletproof Munk ja Pirates of the Carribean:At World's End, Anna and the King).
Filmi enda kohta kahjuks midagi head öelda pole. Sisu oli väga tühi, efektid vaesed ja näitlemine jättis kõvasti soovida. Igatahes põhjus, miks filmi otsustasin vaadata oligi see, et kunagi noorena olid Dragonball multifilmid väga populaarsed. Kohati oli märgata sarnaseid jooni ja mõned sisuliinid olid samuti animatsioonist üle toodud aga lõpp produktile see kahjuks midagi päästvat ei andnud. Väga pettumust valmistav filmielamus.

Link siis IMDB lehele: Dragonball Evolution

Monday, October 26, 2009

Happily N'Ever After 2 2009
Happily Never after 2 puhul on tegemist Happily Never after järjega.
Lühidalt siis animatsioonist. Et tegemist on Lumivalgukese uusversiooniga. Kokkuvõttes oli tegemist animatsiooniga, mille vaatamine mitte midgai juurde ei anna. Sisu jäi kohati väga arusaamtuks ja puudusid üllatusmomendid. Igav ja sisutühi. Tehniliste lahenduste ja muusika poolest võib isegi anda 5/10st. Aga see ei päästa seda animatsiooni ja vaatamata jätmine oleks olnud antud juhul parem kui vaatamine.
Fairy tales collide when Mambo and Munk tip the scales of good and evil once again. This time Princess Snow White is a misguided teenager who'd rather have fun with friends Red Riding Hood, Goldilocks and Little Bo Peep than help peasants. When Snow White’s father is matched up with Lady Vain - a scheming witch brewing to rule the kingdom - Snow White becomes a thorn in Lady Vain’s side. now White is soon tricked by Lady Vain (with Rumpelstiltskin’s help) into spreading vicious gossip about the townspeople, forcing her to flee. Through rebuilding the three little pigs’ houses with the seven dwarves leading the way, Snow White learns the value of helping others. Only Snow White can foil her dad’s wedding to stop Lady Vain. With Mambo and Munk in tow, Snow White proves she can rule the kingdom, while bringing balance back to the scales of good and evil.
Link siis ka: Happily N'Ever After

Sunday, October 25, 2009

Pühapäeva õhtul kell 5 jällegi Tartu-Tallinn maanteel. Mulle vist tõesti meeldib palju sõita. Või lihtsalt viimasel ajal on niipalju õnneks läinud, et ei ole pidanud ise sõitma. Mulle meeldib sõita. Aga mõnikord lihtsalt on vaja ka puhata. Ja pealegi on täna kohutav ilm. Sajab meeletult ja ilmastikuolud pole ka just kõige paremad.
Mis on õnn? Tundub kohutavalt lihtne küsimsu. Aga ausalt öeldes pole mina sellele veel vastust leidndu. Õnn pidi peituma pisiasjades.
Kummaline, raadiost tuleb sama laul. Mingi tädi laulab: Mis on õnn? Õnn on armastus?
Väga kummaline laul ja et see tuleb ka just samal hetkel. Esialgu ei pannud tähelegi. Mõttetegevus pidi käima mõnel teisel tasandil. Mõnel sellel nähtamatul tasandil.
Õnn pidi olema igaühele erinev. Ja pealegi pole kellelgi õigus öelda, milline see sinu jaoks peaks olema. Niiet ma arvan, et ma ise olen täitsa rahul. Kõik muu on läbirääkimiste küsimus. Eks näis mida tulevik toob.
Äkki peaks proovima neid Hiina õnneküpsiseid, äkki saaks mõned vastused. Proovimine liiga ei tohiks ju teha.
Hommikul kell 9 Sebe bussis. Täitsa tore on ikka omada internetiühendust.
Hästi mõnus sombune hommik. Vähemalt ei saja vihma. Hahaa...täiesti tüüpiline eestimaalase optimistlikkus? Võib olla. Aga kui pidevalt on sadanuds, siis on ju täiesti loogiline, et vahel mõtled, et oh nüüd ei saja. Saab mõnele poole liikuda täiesti kuiva jalaga.
Väljas on tegelikult võrratult ilus. Kollased , rohekad, punased puud. Ilus ju täitsa vaadata. Sügis on tegelikult üks ilusamaid aasta aegu. Kui ainult nii palju seda vihma ei sajaks. Aga mis teha, elame kord juba sellisel laiuskraadil. Ela sellega või koli lihtsalt minema. Kõike ju korraga ei saa.
Hiljuti oli vestlus ühe inimesega. Tema hinnangul pole võimalik inimesi muuta. Sellega olen kohati nõus aga mina leian, et inimesed saavad ise muutuda kui motivatsioon ja keskkond on vastavad.
See selleks. Igatahes jutust jäi selline mulje, et kui sa oled vaesuses sündinud, siis sinna sa ka jääda. Et kui sul pole terviklikku perekonda, siis ei saa sa seda ka kunagi ise omada kuna sa pole ühtegi sellist omanud. Kuidagi väga masandav? Huvitav kas kõik on tõesti nii? Kas sellisel juhul poleks meil väga palju lahutatud ja poolikuid perekondi? Ja milline on see õige peremudel? Kelle standardite järgi. Kes üteb, et sellinse see olema peab? Tahaks pigem ikka uskuda, et inimene on suuteline muutuma, kui ta tahab ja kõik ei sõltu sellest milline on tema kasvatus. Et inimese elu/saatus pole määratud juba sünnist. Sellisel juhul ei ole osadel lastel ju üldse mingit lootust, nende vanemad kujundavad nende elu. Et selline millised on vanemad, et selline on ka sinu elu. Ja kui sa pole just saanud peavõitu, siis peab terve sinu edasine elu olema sama masendav?
Kas selline jutt on inimese mingi kaitsemehhanism, et ta on haiget saanud ja siis mõtleb nii? Kas võib see samas ka olla illusioon enda täiuslikkusest? Et minu lapsepõlv on olnud nii hea ja siis partneriga suhe ei toiminud kuna tema oma ei olnud samasugune? Et tema oma oli halb ja siis sellepärast ei tulnud ka meil midagi välja? Need pole minu sõnad. Igatahes selle inimese väitel, oli tema partner süüdi ja nüüd otsib ta täiuslikku naist. Ütleme nii, et standardid on päris kõrged. Aga samas kes ütleb, et latti tuleb madalamale lasta? Võimalik, et tema jaoks on täpselt selline täiuslik naine olemas. Loodame lihtsalt, tema ise selle naise standarditele vastab.
Birk Rohelend „ Mu sõraline sõber“ 2009
Aeg ajalt loen ikka eesti noorkirjanikke. Alguse sai see Sass Hennoga siis, kui keegi polnud veel kuulnudki kes Sass Henno on. Ja aastatega olen pidanud kahjuks tõdema, et eesti noorkirjanikud kirjutavad väga masendavalt. Ei oska küll kõigi kohta öelda, sest pole jõudnud kõiki lugeda. Aga väga valdav enamus kirjutab vägivallast, narkootikumidst ja hunnikutest probleemidest. Kas eesti noorte elu on tõesti nii masendav ja trööstitu? Või peab ka siin kahjuks tõdema, et vägivald müüb? Ei tohiks ju olla, kuna väga paljud neist on kirjutatud võstlustöödena. Tegemist on nimelt eesti romaanivõstlusega noortele. Või lihtsalt juhtub nii, et võidutööd on kõik sellise sisuga. Ei oska kommenteerida kuna puudub sellekohane info aga jään ootama ka midagi rõõmsamat neilt. Kirjastiililt ja sisult on neid väga huvitav alati lugeda.
Antud raamat siis on kirjutatud mina vormis, mõtiskleb üks keskeas mees. Reklaamiakentuuris töötav ja oma eluga mitte rahul olev. Tema mõttemaailma on kirjeldatud kohati väga räigelt ja naisi alandavalt. Lõpp oli kohati ette aimatav. Aga võimalik, et nii pidigi olema.
Eesti Romaaniühingu 2008. aasta romaanivõistlusel III koha pälvinud käsikiri.
Raha eest saab kõike. Kõige lihtsamini saab nendelt, kellel on raha vaja. Meeleheitest pääsemisel on oma kindel hind – kõik see, mida lugesite endale kuuluvaks. Võib-olla on tõsi, et raha eest pole võimalik midagi „tõelist” saada; aga ärge petke ennast, et te üldse suudaksite teha vahet näiliselt ja tegelikul. Igasugune suhe inimese ja inimese vahel on kaubanduslik tehing: mina tarbin teid, teie mind; ma annan teile midagi, mis mulle kuulub, ja võtan vastutasuks tükikese teist.


Jayne Ann Krentz „Särise ja põle“
(Sizzle and Burn). Ilmumisaasta 2008, tõlgitud eesti keelde Raili Puskar Ersen 2008.
Aega ajalt võtan ikka selle kirjaniku teoseid ette, sest tema juttude sisu on mulle meelepärane olnud. Antud teose omandasin aga hoopis asjaolul, et Apollo raamatupoes oli antud raamatu allahindlus. Vahepeal omandan raamatuid ka sellepärast, mitte teatud kontreetsel põhjusel. Et alati ei tea ma millist teost sooviksin järmisena lugeda. Mõnikord on üllatus meeldiv ja mõnikord ebameeldib. Aga alati ei olegi hea ette teada mida loen.
Lühidalt siis raamatust.
Kui öeldakse, et sa ajad hirmujudinad peale, võib see mõjuda rängalt enesehinnangule – isegi siis, kui oled selline kena ja sõltumatu naine nagu Raine Tallentyre. Ja just nii juhtuski, kui ta tegi selle vea, et paljastas oma paranormaalsed võimed, mille tulemusena katkes ta armusuhe pikema jututa. Tema tädi Vella – andekas, kuid häiritud hing – soovitas Raine’ile juba ammu oma andeid salajas hoida. Ja nüüd, kus vaene tädi Vella, ta viimane sugulane, on surnud, ootab Raine’i ees üksildane elu. Kuid kui ta sõidab Shelbyville’i, et tädi maja maha müüa – püüdes ignoreerida kohalike märkusi nõia ja hullu naise kohta –, viib Raine’i tundlikkus ta kohutava avastuseni: ta leiab keldrist kinni seotud ja ahastuses noore naise. Ohver on elus, kuid süüdlane vabaduses. Raine’i ellu ilmub ilma igasuguse hoiatuseta uus mees: uurija Zack Jones. Üllataval kombel ei mõju Raine’i võimed Zackile eemaletõukavana: ka temal on võimed. Kui Raine kuuleb hääli, siis Zack näeb visioone ja paar tundi pärast kohtumist tajub Raine sellist intensiivset ja erutavat intiimsust nii vaimsel, emotsionaalsel kui füüsilisel tasandil, mida poleks osanud eales oodata.

Ajendatuna eelnevast teosest, uurisin välja, et eesti keelde on tõlgitud antud raamatu eelnev romaan. Et Sizzle and Burn on Arcane Society 3 teos ja White Lies on Arcane Society 2 toes. Eesti poodides on raamat läbi müüdudn, niiet soetasin omale Jayne Ann Krentz „ White Lies“ digiversiooni.

Jayne Ann Krentz „White Lies“
ilmumisaasta 2006
Tegemist on järjekordse teosega kus põhijooneks on paranormaalsed võimed. Peategelaseks on Clare, kes on inimvaledetektor. Väikest kasvu, kolmekümnendates aastates Clare Lancasteril on 10. tasandi sensitiivi ja inimvale detektori võimed. Aja jooksul on ta hakanud leppima asjaoluga, et temasugusel erakordsete võimetega inimesel on üsna suuri raskusi suhete valdkonnas. Naine on isegi leppinud faktiga, et suuremal või vähemal määral valetab igaüks… Nüüd tundub, et kohtumine poolõe ja perekonnaga, keda Clare alles seitse kuud tagasi tundma õppis, oli viga. Isa kutsub tütre Californiast enda juurde, et pakkuda talle tööd oma äriimpeeriumis, kuid Clare ei kavatse sama viga teist korda teha. Ent pärast kohtumist Archer Glazebrooki finantskonsultandi Jake Salteriga on Clare veendunud, et asjad ei ole niisugused, nagu näivad. Salteri ettevaatlik vestlus paistab kulgevat tõe ja pettuse õrnal joonel, paljastades ja samal ajal vastu pannes. Midagi säriseb ja sähvib Clare ja Jake’i vahel – midagi enamat kui tavaline elektriseeritus mehe ja naise vahel. Sattunud peadpööritavasse saladuste, valede ja pooltõdede keerisesse, sukelduvad Jake ja Clare juurdlusse, mis nõuab igat raasu nende ebatavalistest võimetest. Nad peavad koos üle saama vastastikusest usaldamatusest, et lahti harutada vandenõu ja mõrva võrgustik.
Antud raamatu puhul peab vist küsima, et kust läheb joon väikest ja suurte valede vahel. Ja kui palju tõtt üks inimene tegelikult suudab taluda. Samamoodi peaks vist olema ka valetamisega. Palju suudab neis tkeegi valet taluda. Ja mis juhtuk siis kui kõik meie valed tuleksid päevavalgele. Kuidas elada koos inimesega kellele sa valetada mitte kunagi ei saa, kes teab alati kas tegemis on vale või tõega. Ja kuidas suudab inimene, kes suudab kõik valed avasada elada maailmas kus KÕIK valetavad. Raske on inimesi usaldada kui sa tead et nad valetavad.

Monday, October 12, 2009

Kruvid ja tüüblid....

Tahate teada kuidas saab nalja?
Olge lihtsalt naisterahvas ja minge ehitustarvete poodi. Sobib Bauhof, Ehituse ABC jne ja nalja saab nabani.
Minule kõige lähemaks poeks osutus siis Ehituse ABC. Läksin siis mina sinna nimelt oma lööktrellile puure ostma. Möhh ütleks üks keskmine eesti naine. No seda minagi. Asja põhipont on nimelt see, et oman mingil kummalinsel põhjusel lööktrelli. Arvatavasti sai see mingil hetkel vanemate juurest toodud kui korteris remonti tegin.
Igatahes on väga nõme omada lööktrelli aga mitte ühtegi puuri. No mida ma teen selle lööktrelliga ilma puurideta. Ja nii see riistapuu ongi mul lihtsalt tööriistadega ühes hunnikus seisnus. Igatahes on nõme veel see, et betooni sisse ju lihtsalt naelu ei löö. Ja vot sellepärast on mul siiamaani (loe remondist on möödas juba pea 2 aastat), pildid ikka veel seintele panemata. No sellise tempoga vajan ma ennam uut remoti kui pildid seintele saavad.
Nii pühapäeva hommikul siis tuli mul helge idee, et mina nüüd lähen ja ostan need puurid ära. Ettevõtlik naisterahvas nagu ma olen. Mõtlesin, et mis see siis ära ei ole. Lähen sinna, võtan mida vaja ja tulen välja. Ei, vale puha.
Jõudsin siis poodi ja voilaa nemad poe ümber tõstnud - viimati kui remonit tegin sai poe süsteem nimelt juba selgeks. Olgu kui teisiti, siis teisiti. Veidi otsimist ja loogilist mõtlemist ja leidsingi vajaliku riiuli.
Esimene takistus. Milliseid kruvisid mul vaja on? No kust mina tean, selliseid mis ühte fotoraami kannab. Aga kust ma tean milline kannab?. Said siis mingid silma järgi välja valitud. Järgmine takistus. Nüüd on vaja veel tüübleid ka. "Oehh kas see piin juba ükskord ei lõpe", sai korra mõeldud. Aga mis teha siht oli silme ees ja ilma vajalike asjadeta mina poest polnud nõus lahkuma. Ellimineerimise ja võrdlemise meetodil, suutsin ka õiged tüüblid leida. Kes julgeb väita, et naised ei saa ehitamisega hakkama. Ahaaa!
Ja suund nüüd siis sinna elektriseadmete osakonna poole. Ja seal siis selgus järgmine kurb tõsiasi, et neid puure on ka mitmeid. Puuride peal siis seisis kiri power ja veel midagi.... No kust mian tean milline see õige on. Vaatan siis neid ja uurin ja puurin ja märkan et mõned onud vaatavad mind väga kummaliselt. Teen siis näo et voh mina tean mida ma teen. Essugi ma tegelt teadsin. Lõpuks suutsin välja mõelda, millist mul vaja on. Aga onude sositamine oli nii naljakas ja see veel kui näpuga nätama hakati, nagu nad poleks enne naist näinud selles osakonnas.
Igatahes kodus sai selgeks, et olin siiski õige puuri ostnud, sest pildiraamid on ilusati seintel nüüd.
Niiet saavad naised selliste asjadega hakkama küll. Teine asi kas keegi viitsib vaeva ka näha.

Sunday, October 11, 2009

Nädalavahetuse kõige suuremaks avastuseks enda jaoks võib vist pidada Kosmose kino.
Endalegi üllatuseks avastasin, et seansi hind oli 25 eeku. Täitsa huvitav avastus.
Esimeseks filmiks sai siis valitud G.I. Joe: The Rise of Cobra. Väidetavalt märul. Film ise oli täiesti tavaline. Sai veidi nalja ja natuke märulit aga ei midagi üllatavat või erilist.

G.I. Joe: The Rise of Cobra

Teiseks filmiks sai valitud Harry Potter ja segavereline prints (Harry Potter and the Half-Blood Prince). Veel kummalisem film. Ütleme nii, et selle filmi puhul jääb kogu sisu täiesti arusaamatuks. Isegi kui eelnevaid filme on nähtud, siis selle filmi puhul jääb filmi sisu täiesti arusaamatuks.

Harry Potter and the Half-Blood Prince

Tuesday, October 6, 2009

Tänase õhtu põhiteemaks oli järjehoidja. Pikemat aega oli mõte midagi sellist ka omale teha aga kuidagi sai kogu aeg seda edasi lükatud. Kunagi sai ühel sõbrannal midagi sellist nähtud ja tundus väga huvitav. Ja kuna nüüd tundus aeg õige olevat, siis sai täna see omale ka tehtud.
Mobiilipael ühe pulgakommi eest saada oli veel huvitavam. Igatahes ei pidanud ühe pärast vähemalt tervet tellimust tegema.

Sunday, October 4, 2009

Kuldne sügis ehk tormivarjus

Hei hei hoo....
Nädalane blogivõõrtus ehk paus postitustel. Nimelt on siis seljataga üks hullumeelne nädal. Aga kuna see nüüd läbi, siis jätkub kõik jälle vanaviisi ja rahulikult. Nädalavahetuse põhiteemaks oli siis puhkus ja enesearendus.
Mõned näputööd siis siia, mis sai nädalavahetusel tehtud.

Nunnumeetri täiendus ehk siis merihobudest said kõrvarõngad.

Suvemeenutus ehk siis kui kõik oli veel roheline


Tegelikult oli enne idee kaelaketiks ja siis tulid kõrvarõngad. Üks ilus roheline hetk.

Saturday, September 26, 2009

21. sajand ehk ka Sebe bussides on internet.

Sõites liinil Tartu-Tallinn tuleb tõdeda, et meil on tõesti käes 21 sajand. Isegi kaugsõiduliinidel on olemas juba internet. Igal pool on internet. Kas see tähendab, et inimesed käivad igal pool juba arvutid kaenlas ja elu ilma Internetita on muutunud välja kannatamatuks? Igatahes väike boonus on see siiski, kui sul juhtub arvuti käepärast olema, siis on kergem see 2.5 h mööda saata.
Eilse päeva põhiteemaks oli siis pulm. Ilusad on pulmad aga tuleb taaskord tõdeda, et inimesed on ikka väga erinevad ja kõigest ei peagi aru saama. Mõned asjad on lihtslat liiga müstilised, et neid üldse aru peaks saama. Ja mõnes vist isegi ei tahaks aru saada.

Bussis ajaviiteks juhtusin lugema postimeest ja kuna pilt tundus olevat teistsugune ja loo pealkiri oli intrigeeriv, siis lugesin artliklit tüübist keda nimetatakse Gootilibks. Mingi tegelane supersaatri saatest. Kuna saadet ise ei vaata, siis selle kohta kommenteerida ei oska. Aga intervjuu ise oli päris huvitav. Küsimused olid esitatud lugejate poolt ja vastatud G poolt. Täitsa uskumatu, kui vaadata küsimusi ja vastuseid, siis vastused olid palju intelligentsemad kui küsimused. Uskumatu kui palju eelarvamusi on eestlastel.

Seega tänase päeva mõtlemapanev artikkel: Gootilibu intervjuu elu24

Thursday, September 24, 2009

When I grow up...

Tänase põeva mõte...
Miks me vajame iidoleid? Kas see tähendab, et enda identiteeti pole ja soovitakse olla keegi teine? Või on lihtsalt vaja väljapääsu hallist argipäevas. Või lihtsalt on see miski mis paneb meid järgima, ohkama ja õhkama.
Samas kas on midagi katki kui seda iidolit või eeksuju pole?
Kuidas reageerida kui keegi ütleb lause: "Ma tahan olla nagu sina kui ma suureks kasvan." On see tingimata halb või on see pigem hea? Võimalik, et see mõjub ängistavalt kuna vastutus olla eekujuks on suur ja vigu teha on kerge.
Või mõjub see hoopis innustava, motiveerivalt. Oled kellelegi eeskujuks ja see paneb sind ennast rohkem pingutama, toob sinust endast välja sinu parema sinu.
Sellisel juhul peaksime kõik olema teistele suuremaks eekujuks. Asjad oleksid palju lihtsamad ja maailm palju rahulikum ja ilusam koht...

Sujuvalt sobib teemasse: The Pussicat Dolls - When I grow up

Tuesday, September 22, 2009

Üks väga kummaline ja kurnav nädal tundub see olevat.
Esmaspäev juba algas väsitavalt ja tänane päev jätkub samas vaimus. Kuidagi tühi, üksluine ja servadest veidi masendav. Järjekordne motivatsiooni põud? Kuhu jäävad need motivatsioonipuhangud, mis nüüd nii hädasti ära kuluvad. Kuhu jääb enese motiveerimine? Lause:"Mina motiveerin ennast ise!" Kõik väga ilus ja tore aga reaalsus on täna veidi teistsugune. Kuid võib-olla ongi nüüd aeg seda rakendada. Eks näis ehk on homne päev helgem.
Mossis ja tusatsevad inimesed. Pidevad tülid, hõõrumised ja nähvamised. Miks peab kõik nii keeruline olema...

Sunday, September 20, 2009

Virtuaalmaailm sõjaväe moodi ehk arvutimängude mängimise eest makstakse ka palka...

Hall ja sombune hommik siin Tartus.
Tänane päev peaks möödauma siis Tartus. Jätkub Naiskodukaitse Ajaloo ja PR võistlus. Võislusel osaleb 13 jaoskonda. Hetkel võib öelda, et meil on väga suur eeldus tulla eelviimaseks. Pole just väga positiivne aga vähemalt on võimalus mitte viimakseks jääda, kuigi kunagi ei või teada. Midagi uut ja huvitavat siis jälle. Seltskond on tegelikult täiesti tundmatu aga väga tore. Mis sellest et, kõik on naised. Vahel kulub ka selline seltskond ära. Üirtus toimub siis Tartu Lahingukooli või Sõjakooli Matkekeskuses Raatusel. Maja näeb välja täiesti tavaline, elamistingimused on täpselt nagu kasarmus. Ei midagi üllatavat, uut või huvitavat.
Eilse päeva tippsündmuseks võib siis nimetada matkekeskuse põhiatraktsiooni - virtuaalklassi. Mõnele siin makstakse nimelt arvutimängude mängimise eest. Nad võivad küll rääkida, et tegemist on õppe eesmärgida aga minu jaoks jäävad need siiski arvutimängudeks. Võib olla mõned vidinad on rohkem aga kuna arvutimänge ei mängi, eriti sõjamänge, siis kahjuks selle koha pealt kaasa rääkida ei oska. Kuigi mõne koha pealt võib mängi ise täitsa kasulik olla. Kui võimalus on läbi mängida erinevad tsenaariumid, taktika paika panek ja selle läbimängimine, meeskonnatöö arendamine jne. Et väga kasulikud oskused kõik. Ja võimalik, et isegi ja arendavad täitsa palju.
Igatahes jälle üks huvitav ja teistsugune kogemus seljataga. Sellist võimalust juba igapäev ei saa.

Wednesday, September 16, 2009

Meenutusi lähiminevikust

Mõtlesin siis ka üles panna mõned ehted. Ega neid väga palju polegi. Mõned arglikud katsetused on veel aga neid siia panna pole mõtet. Samuti ei pane siia lihtsamaid. Need sellised algsed arglikud katsetused. Loodame, et siis uued tulevad uhkemad ja ikka keerukamad.



Tänase päeva nunnufaktor siis kuulub kahele merihobule. Ei mitte tõelisele! Kahjuks või mine tea, äkki ka õnneks.
Igatahes siin nad siis nüüd on:

Tuesday, September 15, 2009

Nagu orav rattas...

Iga päev üks ja seesama. Hommikul üles, tööle, töölt koju ja hommikul jälle tööle. Vahepeal mõni trenn ja ongi kõik.
Kas asi peakski niimoodi olema või tundub ebaaus olla rahulolematu kui tegelikult pole mitte midagi viga. Kõik on korras. Rahulolematus rahulolematuse puudumise üle? Täiesti kummaline idee. Aga paraku ei saa seda hetkel peast välja.

Sunday, September 13, 2009

Tänase päeva filmiks on "Mannequin"1987. Ja sealt tulenevalt on tänanse päeva põhimeloodia Starship - Nothing's Gonna Stop Us Now
Igatahes on aeg ajalt hea jälle midagi vanemat vaadata. Polnud ammu seda teinud ja täitsa hea. Kuigi antud filmi sužee oli täiesti mõttetu, siis niisama õhtu möödasaatmiseks sobib. Sügavamat mõtet sellest filmist pole tõesti mõtet otsida. Seda lihtsalt ei leia :) Aga muidu üks täiesti nuditav filmielamus taaskord.

Veidi lühidalt siis ka filmist: Jonathan Switcher is a young artist. He just doesn't seem to last in any job he does. But when he builds a mannequin, he makes it so perfect, he falls in love with it. It is the first thing he has made that makes him feel like a real artist. The mannequin ends up in the window of a big department store. When he saves the life of an old lady who happens to be the owner of that store, he is rewarded by getting a job at the store as stock boy. Later the mannequin comes to life as Emmy, who was an ancient Egyptian living in the year 2514BC. The two redesign the window display to make it most eye catching in town. The store competitors are not happy and will do anything to stop them!