Tänase põeva mõte...
Miks me vajame iidoleid? Kas see tähendab, et enda identiteeti pole ja soovitakse olla keegi teine? Või on lihtsalt vaja väljapääsu hallist argipäevas. Või lihtsalt on see miski mis paneb meid järgima, ohkama ja õhkama.
Samas kas on midagi katki kui seda iidolit või eeksuju pole?
Kuidas reageerida kui keegi ütleb lause: "Ma tahan olla nagu sina kui ma suureks kasvan." On see tingimata halb või on see pigem hea? Võimalik, et see mõjub ängistavalt kuna vastutus olla eekujuks on suur ja vigu teha on kerge.
Või mõjub see hoopis innustava, motiveerivalt. Oled kellelegi eeskujuks ja see paneb sind ennast rohkem pingutama, toob sinust endast välja sinu parema sinu.
Sellisel juhul peaksime kõik olema teistele suuremaks eekujuks. Asjad oleksid palju lihtsamad ja maailm palju rahulikum ja ilusam koht...
Sujuvalt sobib teemasse: The Pussicat Dolls - When I grow up
No comments:
Post a Comment