Viimase aja üheks põnevamaks külastuseks oli
Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi külastamine Lagedi külas Harjumaal (Lagedi asub umbes 10 kilomeetri kaugsel Tallinnast). Tegemist on Eesti ainukese sõjamuuseumiga.
Leian, et tegemist on kohaga, kus üks eestlane peaks oma elu jooksul vähemalt korra käima. On oluline mäletada ajalugu ja sellest lugu pidada. Ja pealegi on tegemist ühe väga huvitava kohaga.
Saabudes Lagedile muuseumi juurde on vaatepilt majesteetlik ja lummav. Muuseum asub saarel ja ligipääs saarele on piiratud. Saar ise asub kahe jõe keskel - Pirita jõe ja Leivajõe.
Muuseumi Lagedi poolses otsas on raudvärv, mis viib rippsillale ning üle jõe muuseumisse. See juba teeb muuseumisse pääsemise keeruliseks ja ainulaadseks.
Esimese asjana mis saarele saabudes silma hakkab on tank. Seda lihtsalt ei ole võimalik mitte märgata. Tegelikult on kogu muuseumi territoorium on täis sõjatehnikat ja algusjärgus tammeparki. Parki istutatud puid on igas vanuses - on verinoori aga samas on ka vanemaid puid. Igal tammel on oma saamis ja istutuslugu. Neid on sinna istutanud presidendid, suursaadikud, sõjakangelased ja paljud teised. Igal puul on siin pargis oma tähtis koht ja kunagi saavad nendest väikestest tammedest üks suur ja ilus tammepark.
Maja ise on majasteetlikult valge ja sügiseselt kuldsete lehtede varjus ilus. Maja on taastatud vanade piltide pealt ja täpselt selline nagu see kunagi oli. Sõdade käigus on esialgselt ehitatud maja kahjuks hävinud. Tundub kuidagi väga sobilik maja muuseumi jaoks.
Muuseumis eksponeeritakse tanke, käsirelvi, riietusesemeid, pilte, raamatuid ja palju muudki. Stendidel ja riiulitel olevad väljapanekud kajastavad meie ajalugu. Möödunud sõdasid, sõjalugusid, elulugusid ja kahjuks ka kaotatud elusid. Võimatu on kirjeldada kõiki neid asju, mida sealt leida võib. Nende vaatamiseks ja uudisatmiseks kulub tunde. Kõige parem on seda näha omaenda silmaga. Võimatu on kirjeldada seda ajalugu ja seda hõngu, mis kogu sellest majast kiirgab.
Muuseumi asutajaks on Johannes Tõrs.
Päeval, mis meie külastasime muuseumi, õnnestus meil saada giidiks Johannes Tõrs isiklikult.
Inimene kes on pannud niipalju oma elust muuseumi rajamisse ja arendamisse on parim inimene tegemaks ekskursiooni. Hämmastav on kuulata inimest, kes suudab tunde rääkida ajaloost ja niivõrd huvitavalt, et isegi päevi hiljem suudad sa meenutada fakte. Kahjuks küll mitte aasta-arve aga võib-olla polegi see hetkel nii oluline. Oluline on see tunne, mis jääb järele siis, kui sa astud tagasi üle rippsille oma tavapärasesse ellu.
Kas ma olen juba öelnud, et ma lihtsalt jumaldan multifilme? Kui veel ei ole siis nüüd kõik teavad.
