Kuidas alustada päeva kirjeldamist, mis algas põnevalt ja lõppes veel huvitavamalt?
Kust alustada?
Alustame siis ikkagi algusest.
Kell pidi helisama 6.30. Millal see siis helises? Loomulikult 08.00. Voilaa ja hakkaski mul hommikul kohutavalt kiire. Kiiresti riidesse, jogurt hinge alla ja bussipeatuse poole ma nüüd tormasin. Loomulikult tuli koduust mitu korda kontrollida, vältimaks võimalust, et ma olin selle lukustamata jätnud. Kõike juhtub, hommikul kiirega veel eriti.
Suure vaevaga jõudsin tööle napilt õigeks ajaks. Huhh... Seekord läks veel õnneks.
Arvuti tööle ja töö saigi alata. Wrong... Miks peaks siis hommikul kõik hästi minema? Naljatilk, liiga palju lootsin. Esimene faili, mida hommikul avada üritasin ei avanenud. No mis nüüd siis? Tegemist oli tööga mida olin terve reedese päeva teinud. Terve eelmise nädala töö ei avane? Miks mina, miks nüüd...miks miks. Ei olnud üldse naljakas. Ja selline jama jätkus terve päev. Mida ma siis täna tööl tegin? Üritasin avada ühteainukest faili. Miks end sellega vaevata? Nimelt oli see jama esinenud ka eelmisel nädalal ja miks ei peaks see homme siis juhtuma. Küsimuse peale IT kutilt ja mujalt vaadati mind nagu poolearulist. Blond oled või?! Meil see fail avaeneb. Urrr... Mina pole süüdi, et minul see ei avane.
Mingil hetkel, nii 5 ajal sain siis faili lahti ja paar tundi tööd teha.
Umbes 19.00 ajal vedasin siis ennast bussipeatusesse, et minna koju. Mingil hetkel bussis avastan, et mu veepudeli kork oli lahti tulnud ja kogu käekoti sisu sõna otses mõttes ujus veest. Nahk ei lasknud vett läbi ja vesi püsis ilusasti kotis. Minu pilgule avanes siis selline vaade - keset käekoti veekogu ujus minu märkmik ja mp3 mängija ja loomulikult minu telefon. Ülla-ülla onju. Kähku telefon lombist välja ja osadeks. Suurema vee sain bussis välja. Tädi kõrvalistmel küll vaatas imelikult aga mida mina siis tegema pidin. Vaevalt ma teda enam kunagi näen ja minu halva mäluga nägude peale mina teda küll enam ei mäleta. Vähemalt andsin jälle mõnele mõtlemisainet.
Ruttu koju ja asjad kotist väljas.
Mida siis teeb üks normaalne inimene pärast töölt koju jõudmist? Loomulikult hakkab oma telefoni fööniga kuivatama. Täiesti tavaline tegevus ju. Keegi teist pole seda varem teinud? Soovitan, täitsa ajuvaba tegevus. Ja nii kulusidki järgmised no ütleme paar tundi telfoni kuivatamisele fööniga. Kes ütleb, et ma ei oska lõbutseda? Minu õhtu oli igatahes sisustatud.
Uskumatu mis kõik võib juhtuda.
Mingil hetkel tundus kõik lausa halenaljakas. Mis sa ikka nutad, asjad olid juba ära juhtunud polenud enam midagi teha. Võimalik, et mu viimase aja lemmiklause on salaja oma mõju avaldanud.
Life is 10 percent what you make it and 90 percent how you take it!
No comments:
Post a Comment