Minu Nepaal

Kaia-Kaire Hunt „Minu Nepaal“ Ilmunud 2009

Kõigepealt siis autori enda märkus Petrone Print kodulehelt.
Ma ei tahtnud elada elu, mis on ette kirjutatud: käia koolis, saada haridus, minna tööle, abielluda, osta maja, saada lapsed, võtta koduloom, puhata mõnes kuurortis, külastada vahel harva sõpru, käia tööl… ja õhtuti, väsinuna päevategemistest mõtelda, kas see oligi nüüd see elu, mida tahtsin. Otsustasin, et loon endale elu, kuhu ei kuulu kunagi sõnad „sooviksin, et ma oleksin ka teinud…“
Ma teadsin, et kusagil meie sees on paik, kus suur igavesti püsiv rahu ja õnnetunne ei sõltu mitte millestki peale meie endi poolt loodu. Mina leidsin selle Nepaalis elades, kohtudes oluliste inimeste ja õpetajatega, nautides igal hommikul müstiliselt ilusat Himaalaja mäefronti ning töötades vabatahtlikuna kohalikus lastekodus. Avastasin jooga, ajurveda, tiibeti meditsiini ja põneva ringide teooria.
Ja kui keegi küsib minult, et mida sa teeksid teisiti, kui sul oleks elada üksainus aasta, siis ma ei muudaks midagi ega hakkaks kuidagi teistmoodi elama.

Pean ütlema, et pärast „Minu Itaalia“ pettumust ja „ Minu Eestit“, mis oli täis pigem romantikat kui autori kirjeldusi Eesti kohta, siis ei oodanud ma sellest raamatust midagi suurt. Kuigi lugedes läbi selle sama lühikese tutvustuse, otsustasin proovida. Ja pean ütlema, et ma üllatusin ja positiivselt. Siiani loetud Minu sarja raamatutest parim. Kuigi ees on ootamas veel mõned, mida sooviksin lugeda.
Minu Nepaal oli hästi südamlik javäga hea lugeda. Autori kirjeldused just Megi lastest tegid asja kuidagi reaalsemaks ja minu arbates olidki kõige paremad kohad raamatus. Kuna loodust ja riiki ei tunne, siis jäigi midagi nagu puudu. Aga ma arvan, et puudu jäi see, et pole Nepaali või Aasiat üldse külastanud. Alati on lugejal emotsionaalne seotus suurem kui sa oled käinud riigis, millest raamat räägib. Sul on suurem seotus selle kohaga ja on hea meenutada, et kuida sina nägid seda riiki, neid inimesi, neid kohti. Aga mõtlema pani raamat küll. Ja mulle meeldivad raamatud mis panevad mõtlema ka pärast seda kui sa oled raamatu läbi lugenud. Sest maailmas on nii palju raamatuid, mida sa lihtsalt loed ja pärast unustad. Aga kui sa loed läbi midagi sellist, millele sa mõtled ka pärast, see teeb raamatust hea raamatu.