Suurepärane ilm. Palju lund igalpool. Mõni võiks öelda, et ilm kus keegi ei ajaks isegi oma koera välja. Kõik võib olla. Ühtegi koera ei ole mul õnnestunud täna tõesti väljas kohata, inimesi aga küll.
Üks väga lahe seik siis täna rongis.
Kõigepealt jäi rong hiljaks, ülla-ülla. Aga no mis teha, võimalik, et ka rongil olid halvad ilmastikuolud. Mis teha. Anname andeks. Ikka juhtub.
Ruttu siis rongi peale ja jope seljast nagu ikka. Loogiline, et pärast oleks mida soojemat selga panna ja välja minnes poleks nii külm. Ja kuna igav, siis sai arvuti kohe lahti löödud, kõrvaklapid pähe ja tunnengi mina ennast jälle koduselt. Peab vist mainima, et ma suudan ennast päris koduselt päris kiiresti tunda. Olgu selleks siis bussijaam, lennujaam, buss, rong, kellegi elutuba, vahel ka kontor jne. Igatahes milleks näha vaeva ja kogu aeg nii kange ja korralik olla. Või mind lihtsalt ei huvita mida keegi arvab? Vahel tõesti mitte, sest neid inimesi kohtan ma ju ainult üksainuke kord. Mina pole ennast kunagi sellega vaevanud. Võimalik, et sellepärast ei vaeva ma sellega oma pead ka spordisaalis. Mul on endalgi piisavalt tegemist, et kõrval veel jägida mida teised teevad. No keda see huvitab.
Kaldusin teemast natuke kõrvale nagu ikka.
Nii, istun siis mina juba sujuvalt ja mugavalt rongis ja minust möödub kontrolör. Ei vaata tagasi ega midagi ja äheb sujuvalt teise rongi otsa. Võtan siis välja rahakoti ja viipan käega, et anda märku, et sooviksin ka pilettit. Tädi ei tee märkamagi, vaid istub ilusti vaguni keskel olevale vabale pingile. No mis mul siis sellega peale on hakata, loobun siis selleks korraks, lootuses et kui keegi uus tuleb küll tädi siis jälle ringi liigub. Teine katse, tädi läheneb aga minuni ei jõua. Hoian rahkotti ilusti käepärast, et saaks pileti eest tasuda. Tädi tegeleb teise reisijaga, keerab mulle selja ja istub uuesti maha.Nüüd hakkab asi imelikuks muutuma. Mida ma siis tegema pean, minema tema juurde ja raha pakkuma? No 17 eegu pärast küll jänest ei tahaka sõita. Seekord siis hõian üle vaguni:“Tere, vabandage!“. Muud ei tulnud sel hetkel lihtalt pähe. Ja uskuamtu, tädi ei kuule. Kuulevad aga teised vagnus olevad inimesed. Nende muigvel ja naerukil näod vaatavad vastu. Paratamatult hakkab asi endalegi naljakas juba tunduma. Kaua sa siis vehik kätega ja hõikad. Tekib mõte juba ise tädile läheneda ja raha pakkuda aga kuidagi imelik tundub. Lõpuks siis ma ei tea mitu peatust edas,i tädi satub uue reisija tõttu minust rida ettepaoole ja nii saangi oma pileti.
Aga jah lõbu laialt ja selline oli siis minu tore rongisõti täna. Edelaraudtee ruulib! Ei tegelikult mulle rongiga sõita meeldib. Palju ruumi. Bussiga sõites on alati selline tunne, et sõidad 250 kilti põlved kurgu all. No pole ruumi lihtsalt, et jalgu sirutada. Sõidaks hea meelega näiteks võrru rongiga aga sinna rongid ei sõida. Kahju. Loodame siis, et asjad tulevikus paranevad kui peaks valmis saama raudtee Riiga. Siis on vast lootust saada rongiga kaugemala kui Tatu. Lootust sureb viimasena :)
No comments:
Post a Comment