Olen väga palju mõelnud selle peale, et Eestis tegutsevad erialaarstid näivad kohati kui liinitöölised või suures supermarketi töötavad kassapidajad. Sarnasusi on palju. Kõigepealt järjekorrad on arsti ukse taga kilomeetripikkused. Kui lõpuks arsti vastuvõtule pääsed, siis vaatab sulle vastu üldjuhul üks tülpinud ja tüdinud näoga inimene nagu mõeldes, mida kuradit ma siin küll teen. Ja et sellest veel vähe oleks, siis enamuse ajast tuleb sul endal panna diagnoos, küsida uuringud ja määrata ravi. No mille pärast ootasin ma kuid järjekorda, seisin tunde ukse taga kui asja lõpptulemus on selline. Ma saan aru, et Eestis maksab riik meditsiini eest aga tahaks ikka midagi saada ka selle raha eest.
Mõneti jälle väga ei tahaks kurta, kuna USA haigekassa süsteem on kordades hullem. Seal maksad sa juba ühe väikese visiidi eest meeletuid summasid ja oh jumal kui sul veel midagi viga peaks olema. Siis võid aastaid selle ühe arstivisiidi eest veel tasuda.
Kui tulles tagasi Eesti tervishoiu juurde. Kas on tõesti palju tahetud, et inimesed kes teevad seda tööd ka TEEVAD midagi. Ma ei lähe ju keevitaja juurde ja ei küsi, et kuule mis mul viga on. Miks pean mina ise minema arsti juurde ja endale diagnoosi panema. Miks pean mina tegema kellegi teise tööd. Kui ma seda niigi pean tegema, mille kuradi pärast talle palka makstakse. Mida tegi tema koolis see 6+ jne aastat. Loogiline oli, et jõi ja laaberdas terve ülikooliaja aga residendina tööl olles oleks võinud ju ometi midagi külge jääda.
No comments:
Post a Comment