Päev 5 ehk üks lihtne viis ära eksida

Hommikusöök kell 9.15 ja ka seekord hommikusöögiks omlett. Väga hea omlett on :)
Mul tekivad vist esimesed bitchi nähud. Võimalik, et ma pole seltskonnaga harjunud ja S. porisemine vist hakkab ka vaikselt mõjuma. Täna hommikul peab ennast kokku võtma ja oma rahupunkti leidam. Ma ei taha sama bitch olla nagu eile õhtul või nagu S iga päev. Elu on selleks liiga lühike. Vaatame kas ka õnnestub :)

Ees on veidi päevitamist ja Alanya linna külastus, et veidi šopata. Nimelt on veidi nänni veel ostamata ja mõned kingitused.
Äkki leiba omale ka midagi ilusat.

Mõtlesin, et peaks rohkem uurima meditatsiooni kohta. Täna hommikul on tunne, et see on asi mida võiks osata. Samas on hetkel konsentratsioon ka nullilähedane. Äkki võib asi olla ka selles, et hetkel loen raamatut "Eat, Pray, Love" Elisabeht Gilbert. Raamatu lõpuni on veel kõvasti maad. Aga selles siis pikemalt kui raamatu läbi saan.

Veidi magamist ja lugemist lõuna ajal ning tuju oligi jälle hea. Inimene vist ei saagi olla heas tujus, kui ta on magamata :)
Ja sellega lõppes minu teadlik bitchiperiood seekord vähemalt :P Vastukajasid pole kuulnud...

Päeva kõige huvitavam pool oligi siis pärastlõuna. Pärast lõunasööki otsustasime minna Alanya linna vallutama. Esimeseks ülesandeks oli leida buss, mis siirduks Konaklist Alanyasse. Giidi väitel maksab see 1.5 euri ja peale võetakse tee aares olevast bussipeatusest. Samuti olevat võimalik bussipeale saada ka lihtsalt suvalises kohas tee ääres kätt tõstes. Viimast varianti mõtlesime esiaglu mitte proovida. Nimelt asus bussipeatus kohe hotellijuures tee ääres. Tundus lihtsam ja mõistlikum seda siis kasutada.
Okey proovime siis ära. Suundusime siis bussipetusesse, kus peale bussipaviljoni mitte ühtegi märki polnud, et seal mingi buss peatuks. Ja viie minuti möödudes ühtegi
bussi ei peatunud ka. Vaatasime siis üksteisele otsa, et mis nüüd siis saab. Silmasin siis kaugel bussi, millel ees Konakli-Alanya ja prooviks tõstsin käe, et kui suvalises kohas käe tõstmine
aitab, et äkki tuleb siiis ka bussipeatuses käsi tõsta. Ahaa...ja oligi probleem lahendatud. Buss peatus ja teekond Alanyasse võiski alata.
Kui keegi satub Türki ja Alanyasse ja dolmuskiga (bussiga) sõitma läheb siis soovitan maksta kohalikus rahas, mitte dollarites või eurodes. Väikese arvestuse kohaselt on vahe eesti kroonidesse ümber arvestatult nii 10-20 krooni.
Järgmine küsimus. Kus maha tulla?
Bussis oli jube hästi näha, kes olid kohalikud ja kes turistid. Nimelt väga paljudel turistidel on käe ümber niiöelda randmepaelad, kus on kirjas hotelli nimi. Vaatasime siis, et kaks vene kutti lähevad maha ja nende järel läksime ka meie maha. Väga vale liigutus. Igatahes tulime me bussi pealt maha liiga vara.
Poleks ju probleemi, kui tänavanimed oleks lihtsalt loetavad. Aga oh ei. Seega olime kusagil Alanya linnas, koos kaardiga küll, aga sellega ei osanud esialgu midagi peale hakata. Muidugi seistes tänavanurgal, kaart käes ja nähes välja nii eksinud, nagu meie siis polnudki ime, et keegi kohalikes tuli küsima kas me vajame abi. Tuli välja, et me polegi väga vales kohas, lihtsalt kesklinna oli veidi pikk maa aga 20 minutit kõndimist polnudki nii palju. Igatahes asusime siis Bazari poole teele. Bazar on Alanya põhitänav. Aga iga türgi linna põhitänav on Bazar. Poolel teel üritasime aru saada, kus me oleme aga suht edutult. Aga kui poode hakkas tihedamalt tekkima, oli vähemalt selge, et me olime õiges suunas liikunud. Mingil hetkel suutsin ka kaardil meie asukoha kindlaks teha. Nalja kui palju :P Meie õnne, et meil polnud kusagile kiiret. Ja meie isiklik linnatuur võiski alata. Põikasime erinevatesse poodidesse ja kioskitesse. Palju suhtlemist kohalikega, mis vahepeal võib väga väsitavaks muutuda. Õnneks pole sealsed kaupmehed siiski väga pealetükkivad. Ühes poes peatusime kaugem, kui sõbrants ostsis omale kingad ja rahakoti. Kogu asi võttis aega umbes paar tundi. Sinna juurde käis asjade proovimine, kauplemine, ringi vaatamine, veel kauplemist, hindade arvutamine, tass teed (väga hea õunatee oli), veel kauplemist, vetsupetus, niisama juttu ja lõpuks asjade ostmine. Hea koht oli siis, kui me omavahel hinna üle arutlesime ja üks kohalikest tüüpidest räägib et no no not so less. Vaatame talle siis otsa, et misasja. Tuli välja, et tüüp on soomes käinud ja numbrid ära õppinud. Ja eesti ja soome keelsed numbrdi on suht sarnased. Vot nii võib ka Türgis juhtuda. Ka ma mainisin, et väga hea õunatee oli? Igatahes pärast sealt lahkumist ostsin seda teed ka omale koju kaasa.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et omale sain linnatuurilt, ilusa rohelise salli, külmikumagneteid, tykish delight, õunateed ja veel natuke nipet näpet :)
Tagasituleks osutus ka keeruliseks. Nimelt kust saab siis tagasi bussiga Konaklisse? Et mitte seiklema hakata otsustasime ühe müüjanna käest küsida. Njaa see ei osanud seletada aga andis sõbranna kaasa, kes küll inglise keelt ei osanud aga meid ilusasti bussijaama viis. Seekord õnnestus ilma seiklusteta tagai hotelli jõuda :P Vahepeal läheb ka sellega õnneks.