Thursday, April 29, 2010
Puhkamisest ja suverehvidest
Ma pole nimelt käinud puhkamas aastast 2006 ja seekord sai siis otsus tehtud, et lähen puhkama Türki. Kõik on ilus ja hea - riik on võrratu, inimesed sõbralikud, päike paistab ja õhutemperatuur läheneb 30le kraadile. Mida veel tahta.
AGA. Nüüd tuleb see aga koht. See üks kord kui ma otsusatn puhkama minna, peab Islandi vulkaan, mis pole vähemalt 200 aastat pursanud just siis purskama hakata. Ja loomulikult tabab just siis kogu Euroopat lennukriis. Ja loomulikult polnud meil tehtud reistõrke kindlustust, kuna sellised asjad ei juhtu ju kunagi. Nagu näha peaaegu kunagi. Ja nüüd juhtus. Ja nii ilusimegi me niiöelda tuhavangis 4 päeva. Lisaraha ja töölt puudutud päevad ning puhkusest ei saanud enam juttugi olla.
Järgmine seik siis tänasest päevast.
Ostsin mina siis kasutatud suverehvid. Ka ei midagi erilist. Väga paljud sõidavad kasutatud suverehvidega ringi. AGA. Ja ka siin tuleb taaskord mängu see kurikuulus aga. Just minule satuvad rehvid kus on sees nael. Ja loomulikult koju jõudes avastasin, et rehv susiseb ja seal on nael. Eeldades, et sealt naelaga august tuleb piisavalt palju õhku välja, oleks rehv hommikuks tühi. Ja tühja rehvi vahetada on raskem kui pooltühja ja tühjaga ei saaks üldse sõita. Igatahes sai siis mõeldud, et tuleks alla panna varurehv. Esimene asi - varurehv on ka tühi. See sai täis pumbatud AGA, jälle see aga. Selgus, et varurehv ka susiseb. Nimelt on selle velg ühes kohast veidi kõver ja sealt tuleb veidi õhku välja. Niiet hommikuks on näha, et kas tühi on hetkel autol all olev varurehv või naelaga suverehv. Hetkel pakun, et mõlemad on pooltühjad. Sest see naelaga rehv ei aja enam nii palju õhku välja kui autol all olles.
Ja selles tulenevalt võin tunnistada, et mul lihtsalt "veab". Ja kui poleks need asjad, siis oleks midagi muud. Võimali, et mul oleks siis lihtsalt igav. Aga kuni praeguse hetkeni pole mul olnud võimalust seda teoorat kontrollida.
Sunday, April 25, 2010
Eeat, pray, love
Selle raamatuga algas mul üks selline tahan-ei taha suhe. Jätsin selle lugemise korduvalt pooleli aga võtsin ikka ja jälle kätte. Raamatu võtsin kaasa puhkusele ja tundus selline mõnus puhkuse kirjandus. Aga ei, minu jaoks sai sellest raamatust hoopis midagi muud.
Raamat räägib naisest - Elizabeth Gilbert, kes on jõudnud oma eluga tupikusse. Ta on abielus, mis teeb teda õnnetuks. Ta elab elu, mis talle rahuldust ei paku. Ja ühel hetkel saab tal kõigest sellest küllalt. Mida teha kui sa tahad elult hoopis midagi muud. Midagi sellist, mis teiste jaoks on arusaamatu ja ei mahu tavapärastesse raamidesse?
See on raamat, mis räägib enese leidmisest, rõõmudest ja muredest. Ja asjadest mis võivad muuta su elu ühe hetkega. Nii reisibki raamatu autor kolmes riigis. Naudib söömist Itaalias, palvetab Indias ja leiab armastuse Balil.
See raamat jättis minu jaoks kustumatu mulje. Üks väheseid, mis ärgitab midagi tegema. Ja tänu sellele raamatule sooviksin ma kunagi jõuda Balile. Vähesed raamatud suudavad niivõrd sügava mulje jätta.
Monday, April 19, 2010
Paev 10 ehk see pole enam ju puhkus
Day 10 ehk 3 lisapäev Türgis.
Täna on esmaspäev ja tegelikult peaks olema Eestis tööpäev. Jätkuvalt keegi midagı ei tea. Uudiseid öeldakse meile päevakaupa. Iga lõuna ajal on retseptsioonis niiöelda koosolek ja tsek out\in. Pikendame oma siinviibimist päevakaupa. Õhtul kella 9-10 ajal on järgmine infokoosolek. Siianı on juba 4 päeva sama jutt olnud. Hommikul kell 9 anname uue info ja siiani pole keegi midagı positiivset andnud.
Meeletu ootamine. Hotellist kusagile minna ei saa kuna on öeldud, et kohe võib minek olla. Nimelt on lennujaama ka 100 kilti maad ja transfeer sinna võtab ka aega. Puhkusest pole tegelt midagı enam järel.
Ahjaaa pakkuge kes oli see loll kes reisitõrke kindlustust ei teinud. Njaa jama ka sellega. Kuigi hetkel tundub et ega nad seda ka väga maksta ei taha.
Ja reisifirma on ühepoolselt üles öelnud kõik reisilepıngud, tervisekindlustus on otsas, raha on otsas. Põhimõtteliselt mõte on sama. Ja keegi ei oska öelda ka kaua see kõik kesta võıb.
Ja puhkuse jätku palun mıtte soovoda, see pole enam puhkus.
Õhtul 21.00 ajal selgus, et homme on võimalik Leedu kaudu Eestisse minna. Lend Leetu väljub kell 13.00 ja seal tedasi bussisõit eestisse. Hetkel tundub,. Et lähme seda teed pidi Eestisse. Eestis raudselt öelda,se et miks te rohkem ei puhanud. Hello see pole enam puhkus vaid kinni istumine. On rakse kirjeldada olukorda, kui sa ei saa ära minna ja poleka teada kui kauaks sa siia jääd. Kõriauguni on juba.
Päev 11 ehk igal pool on hea
Päev võib kokku võtta suht lühidalt. Hommikul transfeer Alanya-Antalya, lennukile. Lend Antalya-Vilnius. Vilnjuses bussi peale ja Tallinnasse. Kõik kokku kestis kusagil 17 tundi, sest hommikul oli Alanyast lahkumine kell 8 ja koju jõudsin mingi 1-2 ajal öösel :)
Vähemalt sai lugeda ja magada. Jõudsin läbi raamatu Elizabeth Gilbert "Eat, pray, love".
Huvitav kuhu järgmisena peaks reisima :P
Sunday, April 18, 2010
Päev 9 ehk meeletu ootamine
Päike paistab ja väljas on soe. Täiuslik rannailm. Uuduseid vaadaes ei tundu asi aga paljutõoetav. Lennujaamad on jätkuvalt suletud ning nende vamist eriti loota ei ole. Lufhansa ja üks teine firma proovisid mõnda oam alennukit madalamal lennukõgusel ning ilm areisijateta. Raportite järgi lennukite klaasidel, kerel ega mootoris kahjustuse jälgi polnud. Hetkel aga lennuliiklust ei taastat. Samuti ei näita vulkaan rahunemise märke. Asi võib kesta veel nädalaid. Sellise temoga peab vist hakkama busivõiamlusi kaaluma. Hommikusöök hotelli all olevas restoranis oli tavalline võileivad. Kõhu sai vähemal täis.
Eile oli hommikusöögiga mingi kala. Reisfirma ja hotell olid üksteisest mööda rääkinud. ET meile lubatud hommikusöök ei pidanud üldsegi hinnas olema. Aga õnneks lahenes ka see probleem.
Rahvas tahab minna randa lebotama. Ei tea endal küll erilis tuju pole. Kell 12 on hotellis jälle check out ja koosoleks.
Uudiseid pole. Jätkuvalt ootamine.
Õhtusöögiks ostsime mõned banaanid ja käisime linnas kolamas. Tuju midagi muud teha eriti pole.
Kohustuslik kõne Eestisse ülemusele, et homme ma tööl ei jõua. Kõne ei olnud ka meeldivate killast. Mis ma teha saan, et ma minema ei saa. Aga no pole ka ausalt öeldes tema mure.
Saturday, April 17, 2010
Päev 8 ehk vahel võib olla 3* parem kui 5*
Kell 9.00 ootasime Kerli käest uudisedi aga kella 10ks polnud veel midagi selgunud. Saatsin siis sõnumi, et uurida kuidas on ja mis saama peaks hakkama. Tuli teada, et kell 12 ei ole tsech aout ja jääme oma tubadesse edasi. Okey aga kui kokkulepe oli, et järgmised
uudised antakse kell 9.00 hommikul, oleks võinud seda ju teha. Mitte, et ma ise pean kogu aeg taga ajama. Nemad on siiski ju reisikorraldaja. Aga see selleks. Okey seega kuna midagi ei olnud teha, läksime randa päikest võtma. umbes 2 ajal läksime lõunat sööma ja uurima kas midagi uut on toimunud. Kuna t cehk out pidi
kell 12 päeva olema, sisi tubadesse enam ei saanud. Pidi reseptionist läbi käima ja uste avamist paluma. Nemad ei olnud sellest üldse teadlikud, et me oma tubadesse edasi pidime jääma. Reiskorraldaja polnud nendega ühendust võtnud. Seega tuli hakata seda jama jälle
likvideerima ja uurima, mis siis nüüd saab. Umbes kella 3 paiku tuli Kerli teatega et kellel resitõrke kindlustus on olemas, siis neil maksavad kindlustusfirmad : Kõigil teistel masab pool reisfirma ja pool tuleb ise maksta. Öö Hedef resortis maksab 100 euri, millest poole maksab reisfirma. Otsustasime odavamasse hotelli maksta. See 50 euri on ikka päris kirves. 2* Hotell Delfinio Alanya kesklinnas, öö maksab 30 euri, millest ise tuleb tasuda 15. Niiet hotel tuleb 3x odavam. Hotell on suht sama, mis meil 5* oli.Vahe on ainult selles, et on ainult hommikusööök. Igatahes some vähem :P. Mõnus on see, et hotel on kohe Alanyas ja linn on kohe akna all, mitte nagu Konaklis, mis asus Alanyast 12 km kaugusel. Käisime siis linnas jalutamas. Ja loomulikult pidin oma nina siis kohe esimeste eestlaste vestlusesse pistma. Nimelt oli jutt, et keegi eestlastest juhib siin niiöelda infot ja reisikorraldaja saadab info talle ja tema siis jagab teistele laiali. Ei olnud eriti tahtmist, nagu infoauku jääda. Julgelt siis juurde, et Tere meie ka nüüd siin ja ilusasti jagasin oma telefon numbrit :D
Hetkel uudiseid vaadates hästi ei usu, et asi enne esmaspäeva selginema hakkab. Aga jätkuvalt käib asi niiöelda üks tund korraga. Uudiseid eriti pole ja BBC News on ainuke võimalus uudiseid saada. Ootame siis ka Kerli uudised ära.
Kuna hotellist eriti lahkuda ei saa, siis käisime linna peal jalutamas ja sealt oleks suht kiiresti hotelli tagasi saanud kui vajadus oleks olnud. Ei ole enam nii lõbus mööda linna kolada kuna teadmatus millal koju saab hakkab närvidele käima. Seekord siis uurisime juba kohalikke toidupoode. Hoopis teine asi. Nüüd vaatad juba ringi nagu kohalik :D et kust mida saab ja kuidas miski süüa kõlbab ja palju see hinnavahe eelmise poega oli jne. Ja leitaavd toidud tunduvad ka paremad kui need mida turistikates pakutakse.
Õhtut sõime siis seekord peatänaval asuvas restoranis BIG HORN. Proovisime menüüst Turkish kebabi – 18 LYT. Väga mõnus ja rikkalik söök. Samuti midagi hoopis muud kui 5* hotellis pakutud õhtusöök, mis kippuski juba väga üksluiseks muutuma.
Käisin all (meie tuba asub nimelt 4 korrusel) hotelli fuajees kohtumas reiskorraldaja esindajaga. Uut infot tegelikult pole. Hetkel on info selline, et järgmise info saame homme kell 12, kuna uus informatsioon pidi tulema kell 11 aga lootust eriti pole. Ilmaprognos ka paljutõotav ei ole. Nende põhjal ei muutu ilm ja seega ka tuhapilve mahalangemine lähima paari päeva jooksul kohe kindlasti. Võimalik, et isegi kesknädalaks eei ole asi vaibunud. Nädal on pikk aega niisama siin passida.
Friday, April 16, 2010
Päev 7 ehk elu on täis üllatusi
Hommikune ärkamine oli nii kohutavalt raske. Aga kes käskis poole ööeni juua. Mitte keegi. Niiet enda viga.
Hommikusöögiks omlett ja salat. Vaikselt hakkab juba hajrumus tekkima või olen ma lihtsalt niivõrd igav ja ette aimatav :P
Tänase päevakava põhiatraktsiooniks on praamimatk Rohelises kanjonis.
Kõigepealt bussisõit Rohelisse kanjonisse kulges umbes tund aega ja läbi Managati linna. Vated, mis mägedes avanesid on lihtsalt võrratud. Neid on väga raske lihtsalt kirjeldada ja pildid ei suuda ka väga hästi edasi anda nende suurepärast
majesteetlikkust ja vägevust. Kõihjal on kõrged ja lõputuna näivad tipud, vahel vilksab veidi rohelust aga üleüldiselt on näha kiviseinud erinevas värvigammas. Meeletult ilus vaatepilt.
Bussisõit lookles üles ja m ööda mäenõlva, mis oli niivõrd järsk, et selgusetusk jääbki kuidas buss sealt üldse üles asi. Esimene petus oli Tamlataži veehoidla juures, kus sai teha pilte. Vaade sealt oli hingemattev. Mõned kohustuslikud poseerimispildid
ja edasi saigi jätkuda sõit Tamlataži järbe äärde, kus vahetasime bussi praami vastu. Päevane praamisõit Tamlataži järvel ja rohelises kanjonis võis alata. Jällegi need vaataed, võrratud aga raskesti kirjeldatavad. Vesi veekogus on rohekas-sinine ja niivõrd ilus.
Sellist värvi vett Eestis juba ei nähe.
Reis ise oli minu jaoks igati kordaläinud. Päev otsa praamiga vaikselt järvel logelemist. Kõigepealt väike kanjon ja siis suur kanjon. Lõuna toimus järve ääres asuvas väikeses majas, kus pakuti jällegikord kas kala või kana. Toit oli maitsev.
Üllataval kombel oli seekord lõunavalikus liha. Ja see oli täiega üllatus. Aga miks üllatus? Nimelt on liha kilo siin hetkel väga kallis. Eesti kroonidesse ümber arvestatult nii umbes 400 krooni kilo.
Lõuna ajal kuulsime juhuslikult pealt, kuidas üks eestlane telefoniga rääkides mainis, et ta pole kindel kas ta homme Tallinna jõuab. Tekkis küsimus, miks ta siis jõudma ei peaks. Ja siis tuligi välja, et Islandil on vulkaan purskama hakanud ja selle tuhk on enda alla matnud
enamuse Põhja ja Lääne Euroopat. Lennujaamaad - Tallinn, Telsingi, Riia jne on kõik kinni. Läksin siis giidi käest küsima, et mis toimub. Sealt tuli vastus, et öösel kell 3 avatakse Tallinna lennujaam ja Tallinn-Alanya lennuk peaks sealt siis startima kell 5.00. Kell 9.00 peaks lennuk
ilusti jõudma Alanyasse, et meid siis Tallinna tagasi viia. Hetkel tema teada kedagi lennu ärajäämisest teavitadu pole. Seega peaks lend toimuma plaanipäraselt.
Njah ega siis midagi, hotelli tagasi ja pakkima. Veidi ära põlenud aga muidu väga heas tujus. Hästi mõnus päev oli.
Hotellis tagasi olles olles selgus, et Islandi vulkaanipurse tõttu on kõik Euroopa lennujaamad suletud. Reisibüroo pole jätkuvalt midagi öelnud aga uudiseid vaadates, ei tundu prognoos küll eriti hea olevat. Välja kuulutatud hommikul kella 5ne lahkumine ja 9ne- väljalend tunduvad
väga ebatõenüäolised. Ootame uudiseid ja eks näis, mis saama hakkab. Hetkel ei saa me niikunii mitte kui midagi teha.
Reisikindlustuse jätsime me tegemata, aga kes see oleks võindu vulkaanipurset ette ennustada. Kui meid hommikul lennujaama ei sõidutata ja lendu ei toimu, et mis saab siis edasi? Kes edsised kulud katab? Millegipärast on mul tunne, et meie.
Hetkel ei suuda keegi järgmist sammu ette ennustada. Kuna vulkaan ikka veel purskab, siis ei tea keegi millal lennuliiklus jälle toimima hakkab. See võib juhtuda juba homme, nädala pärast või isegi kuu aja pärast. Miski pole hetkel teada ega kindel ja keegi ei tea ka midagi.
Jääb ainult oodata.
Õhtul kell 11, käis reisikorraldaja esindaja Kerli hotellis ja jagas lehti informatsiooniga. Hetkel käib ringi selline info, et juhul kui lennuk kell 9.00 peaks Tallinna lennujaamast startima, siis võime umbes 3 ajal siiski Tallinna tagasi jõuda. Siinjuures on aga
väga palju KUIsid. Kui see juhtub siis saab, kui seda ei juhtu siis ei saa jne. Väga segane olukord igatahes.
Hotelli reserveering on kuni homme lõunani ja kuna uusi lenda Euroopast peale ei tule, siis on meil vähemalt hotellis kohad olemas. Samas tekib jällegi küsimus maksmises. Mida kui palju kellele kui kauaks uskumatu, mis kõik võib juhtuda. Eriti nõme on see, et meil pole ka reisikindlustust. Kellel seda ikka vaja oli ah???!!!
Persse. Kuigi kuna tegemis ton Forc Masurega, siis pole kindel, kas kindlustus selle kinni maksab. Kuigi Postimehe ühte pealkirja nägin korraks ja seal nagu oli, et neil, kel on reisitõrke kindlustus, neile makstakse kulud kinni. Nii palju KUISID ja AGASID. Miski pole hetkel kindel. Nõme on see,et arvel pole ka nii palju raha ja
kuna jätsin ilusasti kõik kaardid ja paroolikaardid koju, siis pole võimalik ka kindlaks teha kui palju kusagil raha on.
Igatahes täna tuleb magada ja eks homme ole näha mis saama hakkab. Pole mõtet paanitseda asjade päarst mida niikuinii muuta ei saa. Võtab asju nii nagu need ette tulevad.
Thursday, April 15, 2010
Päev 6 ehk matk hulludele? Ei täna teeme rahulikult...
Tänane äratus kell 9.00. Kummalisel kombel magasime me mõlemad sisse. Kell 9.45 pidi väljasõit džiibimatkale algama. Igatahes ruttu riidesse, asjad kokku ja kotti ning kiiresti alla hommikusöögile.
Kuna hotellis on nüüdseks juba rohkem rahvast, siis hommikuse omeltijärjekorra lõppu ei jõudnudki ära oodata. Enne pidime juba džiibimatkale minema, mis algas jällegi väikese hilinemisega. Siin hakkab kombeks saama, et
kõik asjad hilinevad 5-30 minutit. Pole veel aru saanud, millest see sõltub. Aga no õnneks pole kusagile kiiret. Seega enne 10 tuli meile hotelli džiip järele, mis oli lähipiirkonna teisest hotellist ka mõned eestlased kokku korjanud.
Seejärel suunduti Alanyasse, kus on džiibimatkadega tegelva fima peakontor. Seal omakorda jagati meid mingi teise loogika džiipidesse laiali. Nimelt Eestlasi ja venelasi koos samale matakale kokku ei panda jne. Mõned rahvused
eraldatakse üksteisest, et ei tekiks jamasid.
Esimene põnev hetk oli siis, kui eestlasi oli täpselt niipalju, et üks 12 kohaline dšiip sai ilusti täis ja meie 4 (mina, sõbranna, Kaija ja Joonas) siis sattusime teise džiipi koos, trummipõrin....rootslastega. Ja giid muidugi jäi teise džiipi.
Kas ma juba mainisin, et asja mõte miks me reisfirma kaudu dšiipimatka võtsime, oli see et sõbranna tahtis eestkeelse giidiga matkale minna. Ja selle liigutusega, siis niipalju eestikeelsest giidist. Selle mõttega oleks võinud tellida džiibimatka
ka mujalt. Aga okey, tegelikult oli megalahe päev. See on asi, mida soovitan küll kindlasti kõgile, kes Alanysse satuvad.
Vaated, mis džiibist avanesid olid lihtsalt võrratud. Sõit toimus Alanya linna ümbruses asuvates mägedes. Marsruudi pikkuseks oli umbes 70 kilomeetrit. Meie reisi hetkel oli džiibis veidi jahe, kuna ilmad polnud veel niivõrd soojad aga suvel pidi
väga palav olema. Selles mõttes oli hea, sest suvel 40 kraadi juures, kui päike lagipähe paistab, võib see ikka ka piin olla. Siis muidugi toimub ka rohkem sõite mööda jõgesid ja reisijad on kogu aeg märjad. Meie saima vaid korra märjaks, kui
džiibiga ühest jõest läbi sõideti. Äärmised olid muidugi märjemad kui teised :P
Vedamisest veel rääkida, siis õnnestus meil omale saada see niieölda "hull" juht. Kes kihutas ikka täiega. Teine džiip võttis asja ikka rahulikumalt. Juhuu...megalahe adrenaliinilaks. TIM-TUR Alanya pakub veel ka öiseid džiibimatku mägedesse aga
neid ainult hooajal. Ja meie olime enne hooaja algust matkal. Öösel ilma tuledeta džiibima mägedes kimada oleks megalahe. Üks põhjus miks tagasi tulla....
Vaated mägedele ja apelsinipuudele ja teistele tsitruseliste saludele on võrratud. Eestis midagi sellist juba ei näe.
Üks peatus oli ühes kohalikus apelsinisalus, kus sai juua tassi teed, korjata ise oma käega apelsine või sidruneid, teha pilte ja lihtsalt rahulikult mägede õhku nautida.
Õhtul tagasi hotellis, kus pakuti jälle rikkalikku õhtusööki.
Kummalisel kombel on see mul hetkel kolmas pastakas. Mis värk on, et ka pastakad siin eriti ei tööta :D Järgmine kord tuleb kaasa võtta arvuti või värvipliiatsid.
Türgi kohalik aniisiviin ehk Raki. Loomulikult tuli see ka ju ära proovida. Hmm...muljeid siis. Njah see jooks pole igatahes minu jaoks. Lagritsa lõhnaga ja maitse tundus ka täitsa lagrits olevat. Aga kuna lagrits on asi mis mulle väga ei meeldi, siis
ei läinud ka Raki peale. Teised jõid ikka isuga. Pärast esimest lonksu otsustasin martini peale tagasi minna. Hea lahja limonaad ja hommikul pole ka paha olla :P
Ahjaa seekord proovisime ära ka midnight supi :D Seega praeguse seisuga on kõik võimalikud söögikorrad hotellis ära proovitud. Täitsa põnev.
Wednesday, April 14, 2010
The Last Song - Raamat
Lugu räägib 17 aastasest teismelisest Veronica "Ronnie" Millerist, kes on suveks NY Cityst saadetud Põhja-Californiasse isa juurde. Neiu pole oma isaga suhelnud 3 aastat, alates vanemate lahutusest, mis nii talle kui tema nooremale vennale mõjus laastavalt. Kuna ema aga otsustab, et lastel on parem veeta suvi isaga, ei saa Ronnie midagi teha. Tuleb välja kannatada suvi kohas, kus ta olla ei taha, inimesega, kellega ta koos ei taha olla. Ja suvi võibki alata!
Mässumeelne, jonnakas ja isepäine - täpselt selline nagu üks tavaline teismelin on. Ronnie teeb endast kõik oleneva, et käituda nii vastikult kui võimalik. Tema üllatuseks aga ei tekita isa paanikat, ei karju, ei karista. Ta lihtsalt on toeks ja kuulab kui vaja. Kas Ronnie tõesti eksis oma isas nii kõvasti? Nii tundubki, et kõik polegi täpselt nii nagu alguses näis.
Asja teeb veel keeruliseks Will. Noormees, kelles Ronnie poleks kodus NYgis kunagi olnud huvitatud, kuna noored on väga erinevad. Aga siin....kõike võib juhtuda.
Olen alati nautinud Nicholas Sparksi raamatuid ja filme. Nii nautisin Notebooki, A Walk to Remember ja Message in the bottel. Ka sellest raamatust ootasin palju ja ei pidanud pettuma. Sihtgruppi küll ei kuulu aga sellegipärast minule meeldis. Isegi asjaolu, et raamat on kirjutatud inspireerituna Miley Cyrusest ei häirnud. Arvatavasti lähen kinno ka filmi vaatama, et näha palju see raamatust erineb. Kuigi kuna raamat kirjutati pärast filmitsenaariumi kirjutamist, siis arvatavasti antud raamat ja film on suht sarnased. Kuigi raamat on täpselt selline nagu kõik Sparksi raamatud, siis igaüks neist on natuke erinev. Aga heas mõttes erinev. Suurepärane lugemine.
Päev 5 ehk üks lihtne viis ära eksida
Mul tekivad vist esimesed bitchi nähud. Võimalik, et ma pole seltskonnaga harjunud ja S. porisemine vist hakkab ka vaikselt mõjuma. Täna hommikul peab ennast kokku võtma ja oma rahupunkti leidam. Ma ei taha sama bitch olla nagu eile õhtul või nagu S iga päev. Elu on selleks liiga lühike. Vaatame kas ka õnnestub :)
Ees on veidi päevitamist ja Alanya linna külastus, et veidi šopata. Nimelt on veidi nänni veel ostamata ja mõned kingitused.
Äkki leiba omale ka midagi ilusat.
Mõtlesin, et peaks rohkem uurima meditatsiooni kohta. Täna hommikul on tunne, et see on asi mida võiks osata. Samas on hetkel konsentratsioon ka nullilähedane. Äkki võib asi olla ka selles, et hetkel loen raamatut "Eat, Pray, Love" Elisabeht Gilbert. Raamatu lõpuni on veel kõvasti maad. Aga selles siis pikemalt kui raamatu läbi saan.
Veidi magamist ja lugemist lõuna ajal ning tuju oligi jälle hea. Inimene vist ei saagi olla heas tujus, kui ta on magamata :)
Ja sellega lõppes minu teadlik bitchiperiood seekord vähemalt :P Vastukajasid pole kuulnud...
Päeva kõige huvitavam pool oligi siis pärastlõuna. Pärast lõunasööki otsustasime minna Alanya linna vallutama. Esimeseks ülesandeks oli leida buss, mis siirduks Konaklist Alanyasse. Giidi väitel maksab see 1.5 euri ja peale võetakse tee aares olevast bussipeatusest. Samuti olevat võimalik bussipeale saada ka lihtsalt suvalises kohas tee ääres kätt tõstes. Viimast varianti mõtlesime esiaglu mitte proovida. Nimelt asus bussipeatus kohe hotellijuures tee ääres. Tundus lihtsam ja mõistlikum seda siis kasutada.
Okey proovime siis ära. Suundusime siis bussipetusesse, kus peale bussipaviljoni mitte ühtegi märki polnud, et seal mingi buss peatuks. Ja viie minuti möödudes ühtegi
bussi ei peatunud ka. Vaatasime siis üksteisele otsa, et mis nüüd siis saab. Silmasin siis kaugel bussi, millel ees Konakli-Alanya ja prooviks tõstsin käe, et kui suvalises kohas käe tõstmine
aitab, et äkki tuleb siiis ka bussipeatuses käsi tõsta. Ahaa...ja oligi probleem lahendatud. Buss peatus ja teekond Alanyasse võiski alata.
Kui keegi satub Türki ja Alanyasse ja dolmuskiga (bussiga) sõitma läheb siis soovitan maksta kohalikus rahas, mitte dollarites või eurodes. Väikese arvestuse kohaselt on vahe eesti kroonidesse ümber arvestatult nii 10-20 krooni.
Järgmine küsimus. Kus maha tulla?
Bussis oli jube hästi näha, kes olid kohalikud ja kes turistid. Nimelt väga paljudel turistidel on käe ümber niiöelda randmepaelad, kus on kirjas hotelli nimi. Vaatasime siis, et kaks vene kutti lähevad maha ja nende järel läksime ka meie maha. Väga vale liigutus. Igatahes tulime me bussi pealt maha liiga vara.
Poleks ju probleemi, kui tänavanimed oleks lihtsalt loetavad. Aga oh ei. Seega olime kusagil Alanya linnas, koos kaardiga küll, aga sellega ei osanud esialgu midagi peale hakata. Muidugi seistes tänavanurgal, kaart käes ja nähes välja nii eksinud, nagu meie siis polnudki ime, et keegi kohalikes tuli küsima kas me vajame abi. Tuli välja, et me polegi väga vales kohas, lihtsalt kesklinna oli veidi pikk maa aga 20 minutit kõndimist polnudki nii palju. Igatahes asusime siis Bazari poole teele. Bazar on Alanya põhitänav. Aga iga türgi linna põhitänav on Bazar. Poolel teel üritasime aru saada, kus me oleme aga suht edutult. Aga kui poode hakkas tihedamalt tekkima, oli vähemalt selge, et me olime õiges suunas liikunud. Mingil hetkel suutsin ka kaardil meie asukoha kindlaks teha. Nalja kui palju :P Meie õnne, et meil polnud kusagile kiiret. Ja meie isiklik linnatuur võiski alata. Põikasime erinevatesse poodidesse ja kioskitesse. Palju suhtlemist kohalikega, mis vahepeal võib väga väsitavaks muutuda. Õnneks pole sealsed kaupmehed siiski väga pealetükkivad. Ühes poes peatusime kaugem, kui sõbrants ostsis omale kingad ja rahakoti. Kogu asi võttis aega umbes paar tundi. Sinna juurde käis asjade proovimine, kauplemine, ringi vaatamine, veel kauplemist, hindade arvutamine, tass teed (väga hea õunatee oli), veel kauplemist, vetsupetus, niisama juttu ja lõpuks asjade ostmine. Hea koht oli siis, kui me omavahel hinna üle arutlesime ja üks kohalikest tüüpidest räägib et no no not so less. Vaatame talle siis otsa, et misasja. Tuli välja, et tüüp on soomes käinud ja numbrid ära õppinud. Ja eesti ja soome keelsed numbrdi on suht sarnased. Vot nii võib ka Türgis juhtuda. Ka ma mainisin, et väga hea õunatee oli? Igatahes pärast sealt lahkumist ostsin seda teed ka omale koju kaasa.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et omale sain linnatuurilt, ilusa rohelise salli, külmikumagneteid, tykish delight, õunateed ja veel natuke nipet näpet :)
Tagasituleks osutus ka keeruliseks. Nimelt kust saab siis tagasi bussiga Konaklisse? Et mitte seiklema hakata otsustasime ühe müüjanna käest küsida. Njaa see ei osanud seletada aga andis sõbranna kaasa, kes küll inglise keelt ei osanud aga meid ilusasti bussijaama viis. Seekord õnnestus ilma seiklusteta tagai hotelli jõuda :P Vahepeal läheb ka sellega õnneks.
Tuesday, April 13, 2010
Päev 4
Veidi varajane äratus täna aga kuna tänaseks on planeeritud ekskursioon grupiga Alanyasse, siis et enne bussi peale hommikusöögile ka jõuda tuleb tõusta vara. Tellisime nimelt turismifirmalt ekskursiooni Alanya linna.
Esimeseks peatuseks ekskursioonil oli platvorm vaatega Alanya linnale. Bussi teekond kulges mööda kitast teed sinka vonka mööda mäekülge. Minule jäigi müstiliseks see, kuidas teistel autodel õnnestus bussist veel mööda ka sõita. Uskumatu lihtsalt. Samas avastasin, et mägedes enne kurvi tuleb signaali lasta. Et teine auto ikka teab, et suure kiirusega tuled. Õnneks endal seda praktikas vaa ei läinud aga seda ka sel lihtsalt põhjusel, et mina Türgis autoga ei sõitnud.
Vaade platvormilt oli lihtsalt nii meeletult ilus. Seda ei ole võimalik kirjeldada.
Järgmiseks peatuseks oli Tiffany juveeliäri, mille hinnad minu rahakotile kahjuks vastuvõetavad ei olnud. Edasi tekstiilipood, kus olid fikseeritud hinnad ja seejärel nahaäri. Kuigi nahaäris oli ilusaid nahktagisid, siis nende hinnad olid lihtsalt üle mõistuse. Millegipärast tundub mulle, et neid kohti võiks vabalt turistilõksudeks nimetada. Aga võimalik, et asi on ka minus. Sama sellega olid niiöelda kohustuslikud kohad Alanyas käidud.
Samuti õnnestus kiigata linnasüdames olevasse mosseeše ja jalutada sadamas. Sadamakvartal on küll ilus aga kuna pole hooaeg, siis väga palju laevadega merel veel ei käida.
Päeva viimaseks peatuseks oli Alanya kindlus. Vaade kindluse müüride juurest alla linna ja sadamale oli ilus. Kõrgelt vaadades on näha terve linna ja sadam. Majad ja inimesed tunduvad nii tibatillukesed.
Päeva põnevaimaks hetkel oli muidugi kilpkonn, kes otsustas täpselt meie nina alt mööda jalutada. Elevust kõigil kuipalju. Oleme me kõik ju harjunud möödajalutavate kilpkonnadega :P
Õhtul suundusime siis paari kohaliku eeslasega Alanyasse niiöelda diskole. Njaa peab ütlema, et täpselt samasugune nagu eestis. Ei midagi uut. Viis minutit pärast sisenemist oleks tahtnud juba minema minna. Aga kuna taksoraha jätsin hotelli, siis pidin transpordi ära ootama. Veidi suhtlus kohalikega ja õnneks möödus õhtu kiiresti :) Enam sellist viga pole plaanis korrata :P No more disko for me.
Monday, April 12, 2010
Päev 3
Hommikusöögiks on omlett ja juba mitmendat päeva järjest. Mitte et siin mud ei pakutaks aga lihtsalt see on kõige parem. Hotellis elamise üheks miinuseks võibki hetkel lugeda, et kõik toidukorrad on suhteliselt sama valikuga. Mitte halva valikuga aga lihtsalt suhteliselt sama valikuga.
Tänase päeva põhiteemaks on rand ja päike :) Lihtsalt basseini ääres istuda ja päikest võtta. Bassein on siin sini sinine aga hetkel veel natukene külm. Meri on ka kohe hotelli lähedal aga kuna pole veel hooaeg siis tuul on veel veidi jahe ja merevesi ka kahjuks veidi külm. Aga vaade merel on see eest võrratu :) Loen raamatud "The Last Song" Nicholas Sparks. Väga hea raamat. Kui läbi saan teen postituse ja räägin kuidas oli.
Räägin ühest kummalisest seigast õhtusöögilauas. Sõime siis õhtust ja eileõhtune meelelahutusjuht tuli ja küsis kas tohib meie lauda istuda (hotellides on nimelt animation teamid ehk inimesed kes peavad hoolitsema külaliste meelelahutuse eest). Mina kohe, et jah võib. Mõtlesin, et olekski tore vahelduseks kellegi teisega ka rääkida. Kaaslasega niikuinii oleme kogu aeg ninapidi koos. Nääh ja kohe esimene minupoolne apsakas. Oleks pidandu kaaslase käest ka küsima. Ta sai ikka nii vihaseks :S Tuleb välja, et talle kohalikud väga ei meeldi. Et hotelliteenindajad PEAVASKi viisakad olema ja see pidi nii võlts olema. Tekkis kohe väike hämming, et äkki on ta siis vales riigis. Peab ütlema, et mind kohalikud ei häiri ja teenindajate viisaksu ei häiri ka mitte. Pigem häirib mind Eestis teenindaate mühaklikkus. Aga inimesed on erinevad.
Igatahes mina nautisin õhtusööki.
Homses päevakavas on Alanya linnatuur. Tõotab tulla põnev päev.
Sunday, April 11, 2010
Day 2 and still alive :P
Panete tahele, et ma kırjutan suht palju? Ihıı blogısse pole veel koık joudnud aga kyll jouab. Aga mul on palju vaba aega ka ja ıkkagı puhkust.
Hommıkul pıdıme sııs koık ootama bussı, mıs pıdı meıd vııma tyrgı sauna. Meıe (mına ja toakaaslane ja moned eestlased hotellıst veel). otasıme hotellı fuajees ja tulı valja, et bussıjuht ootas meıd hoopıs hotellı varava juures. Puhas vedamıne, et ma meıe reserveerıngu paberıga rıngı vehkısın ja oıge bussı katte saıme, muıdu oleksıme vb bussı veel kaua oodanud.
Igatahes saıme koık bussı peale ja soıt voıskı alata. Valmıstusıme juba veıdı pıkemaks bussısoıduks.
2 mınutıt hıljem jaı buss seısma ja me olımegı kohal :D nımelt asus hamam yks majadevahe edası aga kuna hotellı esıne tee olı remondıs, sııs sotıs buss hotellı tagant ja majade vahelt. Jala oleks voıb olla 100 meetrıt olnud vaja kondıda. Igatahes algas paev vahemalt lobusalt.
Hamam ehk kohalık Tyrgı saın on mıdagı teıstsugust. Nagu mulle sooıtatı, sıs soovıtan ka koıgıl, kes sııa satuvad see ara proovıda. Algas see meıle tuntud soome sauna, sııs aurusaun ja veıdı lıgunemıst mullıvannıs. Seejarel pesemısrıtuaal ja massaaz. Igatahes hastı monus ja loogastav. Kokku kestıs see koık umbes 4 tundı. Sama hea kuı monı spaas kaık.
Keeled mıllega sıın hakkama saab on vene, saksa ja ınglıse keel. Tapselt sellıses jarjestuses. Kuı vene keelt eı oska, sııs oled omadega suht sees. Ise ma vene keetl eı raagı ja aru saan ka vaga vahe. Enda ımestuseks avastasın aga et saan aru kohalıkest kes vene keelt raagıvad. Vastu suutsın mone yksıku vene sona ja kate jalgadaega vastu oelda. Yhe kohalıku tsıkıga saın tuttavaks hamamıs ja harjutasın temaga vene keelt. Samutı oppısın tema kaest moned kohalıkud sonad nagu tere ja aıtah. Merhaba on tere :) Hıljem selgus kyll, et need on olemas ka hotellı fuajees turıstıteatmıkus aga kohalıkuga suhelda olı palju lobusam.
Hamamıs saı tutvutud ka veıdı eestlastega, kellega olı parıs lobus hıljem poole oonı hotellıs juua. Louna-eestlastega on alatı mıllestkı raakıda :P
Day 2 and still going...
Ahjaa all ın clusıve tahendab ka seda, et koık joogıd hotellıs on tasuta. Seega sellest voıks kujuneda yks ytlemata tore joomapuhkust. Samas kes tahab vaheltust, sııs voıb enne hooaja algust tulla nt Tyrkı jooma mıtte soıta kruıısıga Rootsı. Aıtah heade ıdeede eest. Tanage koık mınd :P
Day 2
Avastasın hotellıtoast lahkudes, et uksed valjastpoolt lahtı eı kaı. Pole ju hullu mıdagı aga kummalısel kombel on meıl kahe peale aınult uks kaart. Nojah ıkka juhtub. Loodetavastı laheneb ası rahulıkult, sest tokaaslane ıkka ju veel magab toas.
Jargmıne ullatus. Gııdı vaıtel sıın pea-aegu kunagı eı saja. Ju meıl sııs lıhtsalt veab. Uskuge mınd tana sajab ja terve hommıku on sadanud. Loodetavastı paeva peale lahe yle, sest hetkel on umberrıngı suured loıgud ja koık on umberrıngı pılvıne. Paıeva peale loodame sııskı ka paıkest naha.
Igatahes hakkab tekkıma kahtlus, et planeerıtud rannapuhkusest eı tule seekord mıdgaı valja, sel lıhtsalt pohjusel et puudub rannaılm. Nuud tuleb valja moelda plaan B.
Raagıme veel sııs toıdust. Toıt on sıın vaga hea ja hotellıdest tavalıselt nıı ongı. Nalga sıın ıgatahes eı jaa, pıgem on kartus, et reısı lopuks eı lahe need vahesedkı rııded enam selga :D aga puhkus ongı ju selle jaoks.
Uks pohjus mıks ma toıdust palju raagın on see, et meıl on koık toıdukorrad sııs hınna sees ja peab ju koıke proovıma ja kuna plaanıtud rannapuhkus vıst ara jaab sııs hetkel on toestı pohıtegevuseks soomne. Ponev :P
Hotellıs on hetkel vıst rohkem Eestlası kuı kedagı teıst, tegelıkult on hotell praktılıslt tyhı ja tundub et peale umbes 20 eestlase polegı sıın kedagı. Teısed hullud pole selle pealegı tulnud et talvel tyrkı tulla, vıst. Suhtlus kohalıkega on mınımaalne, nııapalju aınult et tootajad on kohalıkud ja sııs nendega mone vıısakusavalduse vahetamıne. Vaga vııskas rahvas.
Eıle keskuses yhe kohalıkuga tegın juttu ja tema pakkus turıstıdele ekskursıoone. Taıtsa huvıtavaıd pakkus ja tunduvalt odavamalt aga toakaaslane eı votnud vaga vedu ja sınna see ıdee jaıgı. Vahemalt suutsın sealt hea hınna kaubelda ja mınul olı huvıtav. Kuı toakaaslast kohalıkud veııd arrıtavad, sııs mına tahaks just nendega rohkem suhelda aga hetkel on see voımalus aınult hotellıteenındajatega.
Nıı nuud saı pastakas otsa ja lahen uut otsıma. Edu mulle :P Kırjutan koık markmıkku ja kuı aega saan sııs vıskan blogısse umber.
Ahjaa aıtah Gaılıle ja Merılıle heade soovıtuste eest. Paks flııs on sıın vaga kasulık ja markmks ja pastakas. Kındlastı on veel kasulıkke asju aga hetkel rohkemat eı meenu.
Nuud hakkab paev 2 :P
Saturday, April 10, 2010
Paev 1
Hotell Hedef Resort Turkey.
Hotell asub umbes 12 kilomeetri kaugusel suuremast liınnast Alanyast. Hotell asub Kanukkli (vist) kuurortis, kus asub hotell hotelli korval. Tegemist on 4-5 tarnı hotellıga (kohalıkus moıstes) hotellıde kuurortıs.
Hetkel on hooaeg alles algamas. Hommıkune temperatuur olı pluss 9 kraadı, nende jaoks on tegemıst talvega. Inımesed kaıvad rıngı jopede ja moned ısegı mutsıga. Ega sıın polegı hetkel veel nııvaga soe. Tuul on jahe ja paıke eı aısta nıı palavalt veel.
Tsek ın hotellı kaıs kıırestı, kuna selgus et peale meıe polegı sıın erıtıkedagı. Kuna joudsıme hotellı hommıkul kell 10, sııs esımene ası olı loomulıkult hommıkuook.
Esımene tyrgı hommıkusook - tegelıkult sellıne, nagu ıgas hotellısö eı mıdagı uut ega pohjapanevat.Esımene huvıtav toıdukogemus olı kuurortı kskuses, kus moned poed. Ostsıme tyrgı maıustust. Valımus olı sellıne hastı laheö valge ja pruunıga nagu vahukommılaadne voı mıdagı sellıst aga maıtse olı hoopıs mıdagı muud. Jatelmaıtset tunnen veel ohtusoogıl ka.
Eı ta kas see on nuud hea voı halb aga hotellı umbruses mıdagı eı toota. Pole lıhtsalt veel hooaeg. Kaıg kyll tıhe too ja ettevalmıstus hoajaks aga hetkel mooda teed ısegı hotellı pole voımalık saada, sest kaıvad teetood. Basseınıvesı on kylm ja baarıd eı toota. Rand on tyhı ja seal sıblavad rıngı hoopıs buldooserıd. Spa eı toota, jousaal eı toota nıng seal puudub ısegı varustus. Ja need on aınult moned asjad, mıs veel eı toota. Ahjaa kas ma maınısın, et reısın paketıga all ın clusıve paketıga, mılle eest eı voetud mıtte vahe. Teınekord soovıta moelda kuıdas ja mıllal reısıma tulla. Mına ıgatahes motlen.
Vahemalt PEAKSID ekskursıoonıd, mıs suurelt valja reklaamıtı tootama. Rohutan sona peaksıd, sest hıljem tulıd valja, et vb teatatakse paev enne, et need eı toımugı. Samutı eı toımu ekskursıoonıd taıes mahus nagu valja on reklaamıtud, kuna koıke eı saavat veel teha, kuna on lııga kylm. Ullatusı jatkub.
Kokkuvotteks sııs et tegelıkult on meıl sıın PALMID ja PAIKE! Rohkem kuı hetkel Eestıs.
Kellel seda und vaja on ehk day 1 algamas
Lennujaama minekuni on aega jäänud 15 minutit. Uni tahab täiega võimust võtta.
Marini sünnipäev tsikkidega oli järjekordselt tohutu edu. Selline seltskond on parim - nagu ikka.
Loodetavasti said asjad kõik paitud ja nüüd saab veidi rahulikumalt võtta. Lennujaamas loodetavasti saab veidi magada. Tahaks küll vähemalt.
Hetkel tundub kõik väga rahulik. Ei näe nagu põhjust ka paanitsemiskes. Kummalisel kombel oli eile väike värelev hetk ja rahutu öö aga hommikuks oli see kõik üle läinud. Ja pealegi tuleb hea reis. Ükskõik mis see endaga kaasa toob.
Lennujaamas sabas läks koık rahulikult ja kõik tollitoimingud läksid kiiresti. Esimene "huvitav" hetk toimus lennukis. Meie taga istus kamp noori nii vanuses 20 pluss ja jõid lennukis. Enne lendu ja arvatavasti juba ka varem. Tegemist oli vene noortega. Tsikk rääkis küll eesti keelt aga missugune hääl - külmajudinad tulevad peale. Vene keeles oli ta täiesti talutav aga eesti keel oli selline kriipiv ja närvesööv. Ja kogu see 4h mis lend kestıs pidi ta karjuma, kisama jne. Tegelıkult oleks tahtnud magada, et hommıkul saaks Tyrgıs juba ringi liikuda. Aga mis teha, kõike ei peagı saama. Igatahes lennureisi lõpuks oli küll selline tunne, et selle tibi teibiks küll kinni.
Ja sellega algas meie põnevusi täis reis.
Vähemalt igav ei ole! :P
Tuesday, April 6, 2010
How to Train Your Dragon
“Kuidas taltsutada lohet“ on Cressida Cowelli populaarsel lasteraamatul põhinev vaimukas animaseiklus, mis pärit samast paigast, kust jõudsid maailma ekraanidele “Shrek“, “Madagaskar“ ja “Kung fu panda“.
See on lugu võimsatest viikingitest ja veel võimsamates lohedest, kes peavad omavahel metsikuid sõdasid. Tõestamaks kes on kõvem ja võimsam.
Filmi peategelane on häbelik ja teistest erinev Hiccup (luksuja). Ta on teismeline viiking, kes ei kuulukski nagu oma perekonda, mis koosneb kangelaslikest lohetapjatest. Lohetapjatest, kelle elu ainukene eesmärk ongi ainult lohesid kinni püüda ja tappa.
Poisi senine maailm, mida ta tundis, pööratakse pea peale päeval, mil ta kohtab noorukest lohet, kes paneb poisi ümbritsevat maailma vaatama täiesti uue nurga alt.
Uus üks minu lemmikmultikas nüüd. Nii lahe multikas lihtsalt. Hästi südamlik ja kohutavalt mõnus vaadata. Antud multifilmi puhul oleks 3D väga palju juurde andnud aga kahjuks pole Eesti kinodes Inglise keelset versiooni võimalik vaadata. On kas eesti keelse või vene keelse dubleeringuga. Ja kuna eesti keelse dubleeringuga treiler oli nii kohutav siis mina niiöelda vaikselt protesteerides antud filmi kinno vaatama ei lähe :) Kirjade saatmine Forum Cinemale tulemusi ei andnud, niiet vahel tekib täitsa tahtmine isiklikku kino omada.
Link IMDB lehele: How to Train Your Dragon
Link trailer: How to Train Your Dragon
Tooth Fairy
Derek Thompson (Dwayne Johnson) on keskliiga hokimängija, kes on saanud endale hüüdnimeks Tooth, sest jääl temaga kohtudes jäävad enamus vastasmängijatest ilma oma hammastest. Mees on pahur, pessimistlik ja lihtsalt õel; laites maha noorte unistused ja soovid. Karistuseks selle eest peab ta ühe nädala olema Hambahaldjas, koos kõige sinna juurde kuuluvaga - oma võlukepi, tiibade ja vajaliku varustusega. Alguses lihtsana tundunud töö ei olegi tegelikult nii lihtne, nagu Derek alguses arvas ning varsti hakkavad talle meenuma ka tema enda ammu unustatud unistused.
Järjekordne film, siis mis Eestis kinolinale ei jõudnud. Varsti hakkab juba harjumuseks saama ka nende filmide vaatamine, mis Eestis kinoekraanile ei jõua, kuna nende kassaedu USAs või mingi muu tegur takistab neil Eesti kinolinale jõudmast.
Film on mõnus ajaviide ja tegemist polegi sügavamõttelise filmiga. Aga see ongi selle filmi mõte ja võlu. Lastele peaks kindlasti hästi peale minema :)
Link IMDB lehele: Tooth Fairy
Link trailer: Tooth Fairy
Bounty Hunter
Milo Boyd (Gerard Butler) on endine politseinik, kes töötab pearahakütina. Ühel päeval aga saab ta unistuste tööotsa - ta peab kinni püüdma ja vanglasse toimetama oma eksabikaasa, reporter Nicole Hurly (Jennifer Aniston). Parim päev Milo elus. Kui tihti saad sa öelda, et sa pead vangi viima on vihatud eksabikaasa. Peaaegu mitte kunagi. Kättemaks on magus! Milo arvab, et see töö saab olema lihtne. Mis saab olla rasket, kui tuua oma eksabikaasa õigeks ajaks vanglasse. Jälle vale, sest Nicole lipsab tal käest, et uurida ühe mõrvaloo kinnimätsimist. Sädelemd lendavad kui vanad vaenukirved jälle üles kaevatakse ning Milo mõistab jälle kord, et nende kahe vahel ei lähe mitte midagi ealeski kergesti. Eksabikaasad trumpavad üksteist lakkamatult üle, tõestamaks et just tal on õigus. Kunagi tundus Milole ja Nicole’ile, et abielus olla on raske. Nüüd on aga palju raskem üldse ellu jääda!
Film oli täiesti nauditav ja nalja sai. Kella vaatama ei sundinud ja polnud ka ohtu, et uni peale tuleb. Mõnus ajaviide.
Link IMDB lehele: Bounty Hunter
Link trailer: Bounty Hunter
Thursday, April 1, 2010
Raamatukuu märts
Brian Tracy - Omal jõul miljonäriks (The 21 success secrets of self-made millionaires: How to achieve financial independence faster and easier than you ever thought possible) (2001), tõlge Epp Velbri ja Kristjan Teder (2006)*
*Kodus raamaturiiulis
** E-Books